Ka meie püsimine ei ole iseenesestmõistetav ega kaugeltki kindel. Kui tahame jääda püsima iseseisva riigina, kus valitsevad eestlased, peab meil eelkõige olema tahet julgelt, kindlalt ja oskuslikult oma rahva ja maa püsimise nimel tegutseda ning vajaduse korral selle eest ka kangelaslikult võidelda.

Eelkõige on vaja Eesti riiklikuks prioriteediks seada kaitseväe ja teiste riigikaitseorganite tõhususe parandamine ning rahvastiku ja riigiõigusetuse probleemide lahendamine. Meil ei ole tingimata vaja anda rohkem raha kaitseväele, mis meil on, tarvis on luua sellised kaitsejõud, mida me vajame. Kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust on küllaldane, kui seda otstarbekalt kasutada.

Prioriteetide sätestamisel on ülimalt tähtis lähtuda ohuhinnangust. Suurimat ohtu Eesti Vabariigi püsimisele riigina, kus valitsevad eestlased, kujutab endast Eestis paiknev, endistest okupantidest ja nende järeltulijatest koosnev meile vaenulik viies kolonn. Ainuke, kuid äärmiselt ohtlik Eesti Vabariigi välisvaenlane on üha autokraatlikumaks ja agressiivsemaks muutuv Vene Föderatsioon. Meie riigikaitseressursid peavad olema suunatud eelkõige nende ohtude ennetamisse ja vajaduse korral järeleandmatusse, kangelaslikku võitlusse vaenlastega.

Tarvis on totaalkaitsesüsteemi

Soome, teiste Skandinaavia riikide ja Šveitsiga sarnane totaalkaitsesüsteem oleks meile eriti sobiv, kui see ei jääks pelgalt sõnakõlksuks ja elukutseliste sõjaväelaste omavaheliseks jututeemaks ning oleks ka tõeliselt rakendatud. Rahvusvaheliselt tunnustatud julgeolekuanalüütik Edward N. Luttwak, kes käis Eestis 2006. aasta detsembris tutvustamas oma eesti keelde tõlgitud raamatut „Strateegia: sõja ja rahu loogika“, soovitas samuti Eestil arendada totaalkaitset, iseseisvat kaitsevõimet ning kopeerida Soome riigikaitsemudelit. “Te ei pea sõja korral võitma ühtegi lahingut, kuid terve riigi territooriumil peavad vaenlasele avaldama vastupanu väikesed üksused, mis ei luba vaenlasel kehtestada oma võimu. Selleks on teil vaja hästi relvastatud ja väljaõpetatud kodanike armeed ja kohustuslikku ajateenistust kõikidele meeskodanikele,” ütles Luttwak.

Et arendada totaalkaitsesüsteemi Eesti julgeoleku garandiks, on vaja eestlastesse juba maast-madalast sisendada kindlat võitlustahet kodumaa kaitseks vastavalt põhiseaduse 54. paragrahvile: „Eesti kodaniku kohus on /---/ kaitsta Eesti iseseisvust.“ Samuti on vaja jätkata võitlust siis, kui võimukandjate ja neile alluvate kaitseorganite võitlustahe või suutlikkus on raugenud, nagu ütleb sama paragrahvi järgmine lõik: „Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.“

Totaalkaitsesüsteemi rakendamine vajab kohast haridussüsteemi ning riiklikke ja ühiskondlikke organisatsioone, mis sisendavad kõikidesse Eesti kodanikesse tahet ja oskust oma vabaduse ja peremeheõiguste eest võidelda — nii sise- kui ka välisvaenlase vastu. Selleks peab koolide õppekavades alates algkoolist kuni ülikooli lõpuni olema kodanikuõpetus, mis ei hõlma mitte ainult kodanikuõigusi, vaid ka kodanikukohuseid, ja annab noortele põhilist riigikaitse treeningut.

Kaitseliit ja selle noorteorganisatsioonid, noorkotkad ja kodutütred, pälvivad tunnustust selle eest, et nad esitavad kodu, maa ja rahva kaitsmist õilsa kohustusena, mida vabatahtlikult täidavad need, kes soovivad jääda oma kodumaa peremeesteks.

Ilmselt ei ole totaalkaitsesüsteemi täielik ja efektiivne rakendamine võimalik enne, kui Eesti on muutunud õigusriigiks, mille kodanike valdav enamus on oma riigi üle uhke, usaldab seda ning austab Eesti riikliku võimu kandjaid — ja on seetõttu nõus Eesti iseseisvuse eest ka relvaga võitlema. Siiski on vaja enne sellise utoopilisena näiva olukorra saabumist alustada Eesti riigikaitsetuse probleemide lahendamist. See on võimalik, kui selleks praeguste võimukandjate hulgas vaid küllaldaselt tahet ja vähegi arusaamist leidub.

Kaitsevägi vajab kapitaalremonti

Meie praegune kaitsevägi pole võimeline meid kaitsma ei sise- ega välisvaenlase vastu. Sarnasele järeldusele on ilmselt jõudnud ka kaitseväe ülem, kindral Laaneots. Postimees väidab 21.06.07 juhtkirjas, et hiljutisel reservohvitseride kogu sümpoosionil olid Laaneotsa järeldused riigikaitse hetkeseisu kohta „leebelt öeldes ehmatavad“. Laaneots teatas nimelt, et sõjaohu korral saab kohe rakendada vaid Scoutspataljoni, kus on pidevalt kohal ainult paarsada meest.

Olen varem otsekoheselt väljendanud põhjusi kahelda vene ajateenijate lojaalsuses, aga ka Laaneots tunnistas — natuke peenetundelisemalt -, et “aprillisündmuste ajal ei olnud sugugi mitte kõik mitte-eestlastest ajateenijad ühemõtteliselt Eesti riigiga ühte meelt”. Nende ebalojaalsust üritas riigivastaseks tegevuseks võimendada Konstitutsioonierakond, kes pärast kohtumist Vene saatkonna esimese sekretäri Vadim Vassiljeviga otsustas luua agitaatorite rühmi ülesandega selgitada sõduritele, et armee sekkumine konflikti korral on lubamatu.

Laaneots juhtis ka tähelepanu sellele, et ajateenijate seas on viimastel aastatel oluliselt vähenenud eestlaste ja suurenenud vene noorte osakaal, mis tuleneb tema sõnutsi sellest, et “eesti poisid on ludrid, kes üritavad eemale viilida“. Ta väitis ka, et Eesti poiste füüsiline seisund on erinevalt vene noormeestest väga kehv.

Nendes asjades ei ole kindral Laaneots kahjuks õigesti informeeritud. Ludrid on pigem need, kes on olnud vastutavad kaitseväe laostumise eest — alates presidentidest ja ebakompetentsetest, saamatutest kaitseministritest koos nende ebakompetentsete, vastutustundetute või koguni Eesti-vaenulike nõunike ja ametnikega. Süüd jagub ka mundrikandjatele. Olukorra, et andekad ja tublid, tugevas füüsilises ja vaimses seisundis eesti noormehed ei soovi oma aega raisata ja jobudega koos teenida, on tekitanud võimul olnud riigikaitse eest vastutajad.

Eesti noorte osakaal ajateenijate seas väheneb aga peamiselt sellel lihtsal põhjusel, et Eesti elanikkonnas väheneb eestlaste osakaal. Seda ei taha kahjuks ikka veel tunnistada statistikaamet, kes, selle asemel, et teha oma tööd korrektselt ja ausalt, on mingil arusaamatul põhjusel avaldanud 15 aastat õhust võetud rahvastiku koosseisu andmeid. Tõelist olukorda näitavad selgelt muutused registreeritud valijaskonnas riigikogu valimistel. Registreeritute arv oli 1992. aastal 678 570, 2003. aastal 858 616 ja 2007. aastal 896 704. Kuna eestlaste arv vähenes nende aastate jooksul negatiivse iibe ja väljarändajate tõttu, siis selgitab registreerinute hulga suurenemist ainult venelaste proportsionaalne rohkenemine Eestis, mille põhjustab nende suurem iive, sisseränne ja massiline kodakondsuse andmine.

Kõik, kes peavad kaitsejõudude koosseisus meie kodumaad põlisvaenlase vastu kaitsma järgmise paarikümne aasta jooksul, on juba sündinud. Nende arv ja rahvuslik koosseis võib oluliselt muutuda veel ainult sisse-ja väljarännete tõttu. Kui midagi väga drastiliselt ei muutu, siis koosnevad meie kaitsejõud tulevikus enamasti venelastest. Ainult kõige idiootlikumalt naiivsed võivad arvata, et sel juhul saab meie kodumaa püsida iseseisva riigina, kus valitsevad eestlased.

Kaitsejõud olgu pigem pisemad, kuid kvaliteetsed

Eelneva kurva prognoosi täitumisest on võimalik veel vähemalt mõned aastad hoiduda, kui meie riigikaitse eest vastutajad hakkavad lõpuks ometi oma kohuseid täitma. Kaitseväe ülema aus ja julge ülevaade meie riigikaitse hetkeseisust oli samm õiges suunas. Olukorra parandamiseks on aga vaja astuda veel palju samme.

Eelkõige on vaja hakata rakendama olemasolevaid õigusakte ja luua vajaduse korral uusi, et teha äärmiselt raskeks ja karmilt karistatavaks teenistuskohusest kõrvalehiilimine või selleks otstarbeks võltsdokumentide valmistamine. See ei tähenda, et peaksime teenistusse võtma rohkem kui veerand kõigist, kes on selleks kohustatud, nagu toimub praegu, küll aga võimaldaks see teenistusse kutsuda Eesti noorte paremiku — nende asemel, kes paistavad silma madala haridustaseme ja väheste võimete tõttu. Lõpetama peab täielikult nende teenistussevõtmise, kel ei ole vähemalt keskharidust, kes ei valda vabalt eesti keelt ja kelle lojaalsuses Eesti riigile on põhjust kahelda.

Kui teenistuskõlblikkuse määramiseks on kasutusele võetud testid, nagu hästi kaitstud riikides, peame kasutama olemasolevaid riigi- ja koolieksamite resultaate ning kooli hindeid kutsealuste pingerea koostamiseks. Teenistusse tuleb seejärel võtta kohuslasi paremuse järjekorras ja ainult neid, kes ületavad 50. protsentiili. Hariduse taotlemiseks võiks lubada teenistuskohustuse ajutist edasilükkamist ainult tingimusel, et kooliskäija täidab samal ajal kaitseliidu liikme kohustusi.

Peame jõudma selleni, et niihästi kutsealused kui ka eesti rahvas teab, et Eesti sõjaväes võivad teenida — kas kohustuslikult või vabatahtlikult — ainult hea vaimse, moraalse ja füüsilise kvalifikatsiooniga noored. Selleks on vaja sätestada kindlad normid, mille alusel otsustatakse, kes on teenistuseks vastuvõetav, ning teenistuskäigus praagitakse välja need, kes ei osutu sobivaks. Kui vajalik, peame leppima väiksemaarvuliste kaitsejõududega, mis on aga kompromissitult kvaliteetsed ja efektiivsed.

Nendele, kes on edukalt läbinud kaitseteenistuse, tuleb ka leida sobivaid hüvitusi: näiteks kõrgkoolis õppimise õppelaenu osaline kustutamine ja eeliseid riigiteenistusse asumisel.

Aeg kaitseväes olgu huvitav ja arendav

Peame kasutama iga võimalust, et koolitada ja treenida oma ohvitsere ja allohvitsere liitlaste sõjakoolides ja täienduskursustel, aga püüdma ka tõsta Eesti kaitsejõudude koolitust ja treeningut samale tasemele. Seni, kui kunagisest punaarmeest päritud „kultuuri“ ilminguid Eesti kaitsejõududes veel leidub, peab nende vastu karmilt ja otsustavalt võitlema.

Kui meil ikka veel leidub ohvitsere või allohvitsere, kes ei taipa, et Eesti kaitsejõududes ei sobi teenistuskohuste täitmisel alkoholi või muid uimasteid kasutada, et Eesti kaitsejõududes ei tohi esineda sõdurite mõnitamist ja väärkohtlemist, nagu oli ja on praegugi tavaks idanaabritel, või kes ei suuda oma kohuseid täita nii, et nad pälvivad niihästi ajateenijate, kolleegide, meie liitlaste ja eesti rahva respekti, siis peab nad viivitamatult degradeerima ja kaitsejõududest eemaldama.

Igat päeva, mil ajateenijad viibivad kaitseväes, peab kasutama nende ettevalmistamiseks realistlike lahinguülesannete täitmiseks. Kuigi põhiline noorte väljaõpe on meil juba päris hästi korraldatud, on vaja lihvida ja täiendada kõikide ajateenijate ja muidugi ka elukutseliste kaitseväelaste oskusi kogu nende teenistuse ajal korduvate sõjaliste harjutustega, mis valmistavad sõdureid ja kaitseväe üksusi otseselt ette Eesti ja meie põhiseadusliku korra vastu sihitud rünnakute nurjamiseks. Kui riik kohustab oma kodanikke veetma osa oma elust kaitseväe teenistuses, siis on riik kohustatud kindlustama, et see osa kodanike elust ei oleks mitte ainult riigikaitseks kasulik, vaid ka õpetlik ja huvitav: selline, mis annab teenistuskohutuse täitnutele teadmisi, oskusi ja enesekindlust, mida nad meenutavad meelsasti ka aastate möödudes ja millest neil on oma sõpradele, tuttavatele ja lastele ainult head rääkida.

Kui oleme sätestanud kõrged standardid kaitseväelastele alates reamehest ja lõpetades kindralitega, valmistanud nad ette oma kodumaad vapralt ja oskuslikult kaitsma ja vääristanud nende teenistust sobivate hüvitustega, võime saavutada sõjaväe, kus eesti noored tahavad teenida, sõjaväe, mis on Eesti riigi uhkuseks ja auks, mida arvestavad ja respekteerivad niihästi meie sõbrad kui ka vaenlased — sõjaväe, mis kindlustab Eesti püsimise vabade eestlaste kodumaana.