Jüri Toomepuu: Inimlik, mehelik surm

Surm põhjustab kurbust surnu omastele, aga ei saa öelda, et surm on ebainimlik. Kuni meie geenidest ei ole surma põhjustavad DNA lülid eemaldatud — mis võib praeguse üha kiireneva teaduse arengu käigus tulevikus isegi võimalikuks osutuda — on surm sama inimlik kui sündimine ja elamine.

Ootamatu surm noores eas on muidugi ebatavaline ja seetõttu surnu omastele valusam kui kõrges eas või kurja tõve tõttu manalassevarisemine, aga seegi ei ole ebainimlik. Võiks ju arvata, eriti kui jälgida Eesti liiklusõnnetuste stastistikat, et inimsoo areng ja sellega kaasnev kõikvõimalike transpordivahendite kiiremaks ja surmavamaks muutumine ning tulirelvade ja muude tapamasinate ennenägematu efektiivsus ja levimine on noores eas saabuva surma tavalisemaks muutnud, kui see oli ürgaegadel.

Nii võiks ju arvata, aga see arvamus on vale, sest ürginimesed surid nooremalt, ootamatumalt ja enamasti ka vaevarikkamalt kui enamik praegusaegseid inimesi. Ürgajal ei olnud ju tõhusat kaitset kiskjate, uputuste, põudade või katku eest. Ei osatud mädanema läinud haavakestki ravitseda või halvasti kulgeva sünnituse käigus ema ja lapse elu päästa. Ajajärgus, mil inimkond on saavutanud maakera domineeriva liigi staatuse, on inimeste keskmine eluiga siiski järjekindlalt pikenenud, kuigi neid sureb hulgaliselt enneaegu auto-ja lennukiõnnetuste, sõdade ja tapatalgute tõttu.

Ebainimlik ei ole ka surm sõjas vaenlase vastu võideldes, nagu väidab andekas sõnasepp Vilja Kiisler Delfi artiklis „Mina ei anna pennigi sangari eest”. Kas see meile meeldib või mitte, tõsiasi on, et need, keda evolutsiooni ei ole välja praakinud ja hävingule määranud, on püsima jäänud just seetõttu, et nad on olnud valmis röövijate ja tapjate eest kaitsma mitte ainult oma jahisaaki ja leivapalukest, vaid ka oma geenide edasikandjaid, kaasasid ja lapsi, järeltulevaid põlvi.

Võib arvata, et kõik varasemad hominiidiliigid hävisid evolutsiooni käigus seetõttu, et hilisemad olid suutelised oma püsimise eest paremini võitlema. Küllap jäid neandertallasedki Homo sapiensile alla just sellepärast. Röövijate, anastajate ja tapjate vastu võitlemine on aga eluohtlik ja see on evolutsiooni käigus muutunud peamiselt meeste ülesandeks. Lahingus oma pere, oma kodu ja oma maa eest võitlemine on inimlik ja õilis, kuigi eluohtlik. Surm lahingus ei ole mitte ainult inimlik ja õilis, see on ka mehelik.

Koos inimsoo arenguga on arenenud sõjatehnika. Ei ole mingit lootust, et tänapäeval püsiks kaua riik või rahvas, kes loodab röövijate, anastajate ja tapjate vastu ennast edukalt kaitsta end selleks järjekindlalt ja tõhusalt ette valmistamata. Ei ole mingit võimalust püsima jääda, kui meie rahva hulgas levib laialdaselt väärarvamus, et ainult patsifism on inimlik. Eestlastele on enesekaitseks valmistumine rahva püsimise ja hävingu, elu ja surma küsimus.

Tahaks loota, et meie rahva mälus säilivad aastasadu kestnud rasked minevikupäevad, kui olime allutatud võõrale võimule. Tahaks loota, et ka kõige suuremad rahuarmastajad saavad aru, kui ohtlik on asumine riigi kõrval, mille valitseja hävitas oma valitseva partei abil seitsmekümne aasta jooksul umbes sada miljonit inimest, nende hulgas suure osa meie kaasmaalastest. Tahaks loota, et asudes riigi kõrval, mida juhib üha autokraatlikumaks ja vaenulikumaks muutuv valitseja — kes on juba deklareerinud, et ta eesmärk on endise impeeriumi hiilguse taastamine —, mõistame kõik, et ainuke võimalus takistada selle hiilguse saavutamist meie arvel on meie valmisolek kangelaslikuks kaitseks.

See kaitse saab olla küllalt tõhus ennetamaks või nurjamaks meie kodumaa anastamist ainult siis, kui meil jätkub mehi, kes valmistuvad nüüdisaegseid relvi kasutama nüüdisaegselt relvastatud ülekaaluka vaenlase vastu täites oma kaitseväe teenistuskohustust. Veelgi tõhusamaks teevad selle mehed ja naised, kes on valmis vabatahtlikult kodumaad kaitsma kaitseliidu ridades.

Eesti Vabariik sündis ja elas ainult seetõttu, et ta hälli tõttasid kaitsma meie muistsete kangelaste väärilised järeltulijad. Me saame jääda püsima iseseisva riigina, kus valitsevad eestlased, ainult siis, kui meil jätkub mehi ja naisi, kes tahavad, suudavad ja oskavad meid kaitsta nii sise- kui välisvaenlaste vastu.

Kas terroristidega sõdimine Iraagis või Afganistanis on oluline, olles nende liitlane, kes suudavad meid vaenlase vastu võitlemises abistada, on valitsuse pädevuses olev poliitiline otsus. Päris kindlasti on see aga parim treening, mida saame võimaldada oma elukutselistele sõjaväelastele, sest kõige parem Eesti kaitsmise ettevalmistus on lahingutreening sõjatandril. Selline treening on teadagi ohtlik, kuigi kaugeltki mitte nii ohtlik nagu nädalalõpuliiklus maanteedel.

Mälestame austuse ja hardusega meie vabadusvõitlejaid, kes on lahingutes vaenlaste, vallutajate, röövijate ja anastajatega ohverdanud oma elu. Austust väärivad ka need, kes on kaotanud elu lahingutes mujal tegutsevate terroristidega, et ennast paremini ette valmistada oma kohuse täitmiseks siis, kui peaks tekkima vajadus kodumaa vastu suunatud rünnakuid tõrjuda.

Ühinegem nende lahinguväljal langenute leinaks, aga väärtustagem ka nende mälestust. Nad on teinud au endale, mundrile, mida nad kandsid, ja eesti rahvale.