Jüri Toomepuu: Aeg on küps Eesti põlisrahva erakonna loomiseks
okupantide kultuuri, Eestis juba laialdaselt levinud kakskeelsust ja okupantidele piiramatut kodakondsuse jagamist.
Näib, et ajad on muutunud, sest ka teistel Euroopa riikidel on juba küllalt kogemusi võõraste sisserändajatega. Kaugeltki mitte nii räigeid kui eestlastel, aga siiski küllalt, et aru saada, miks eesti põlisrahvale ei meeldi võõraste poolt pealesurutud kultuur, mitmekeelsus ja eestivastased, “Ros-si-ja” röökivad märatsejad.
Viimasel ajal on immigrantide integreerimisel ebaõnnestunuks osutunud mitmekultuurilisust kritiseerinud Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, Austraalia endised peaministrid John Howard ja Kevin Rudd, Hispaania endine peaminister José María Aznar, Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ja Suurbritannia peaminister David Cameron.
“Me oleme olnud liiga palju mures saabuvate isikute kvantiteedi pärast ja mitte piisavalt mures teda vastu võtva maa identiteedi pärast,” ütles Sarkozy intervjuus, milles ta kuulutas kogu mitmekultuurilisuse kontseptsiooni läbikukkunuks.
Suurbritannia peaminister David Cameron teatas samuti, et tema riigi pikaajaline mitmekultuurilisuspoliitika on ebaõnnestunud ning kutsus üles noorte moslemite paremale integreerimisele, et võidelda kodumaal kasvanud äärmuslusega.
Austraalia peaminister Rudd esitas avalduse mida võib pidada poliitiliselt täiesti ebakorrektseks. Oma avalduses ütles ta (vabas tõlkes): “Immigrandid, mitte austraalased, peavad kohanema. Mul on villand sellest, et minu riik peab muretsema, kas meie solvame mõnda isikut või ta kultuuri. See on meie riik, meie maa ja meie elustiil. Meie anname teile võimaluse seda nautida. Aga kui te olete lõpetanud kaebamise ja virisemise meie lipu, meie tõekspidamiste, meie usundi ja meie eluviisi üle, soovitan teil tungivalt kasutada veel ühte õigust, mis teil on Austraalias — õigust siit lahkuda.”
Soomlased ei piirdunud avaldustega. Parlamendivalimistel tegid Põlissoomlased ülivõimsa tõusu, jäädes häältesaagilt ainult ühe kümnendiku protsendipunktiga alla teise koha saavutanud sotsiaaldemokraatidele ja 1,4 protsendipunkti alla esimese koha saavutanud Koonderakonnale.
Nüüd, kus meie Euroopa Liidu liitlased, kauge Austraalia ja eelkõige meie hõimuveljed üle lahe on tee kätte näidanud, on ka põliseestlastel aeg selg sirgu ajada ja vaidlustada meie seniste valitsuste läbikukkunud integreerimispoliitika.
Kas meil on ikka vaja integreerida kõik Stalini poolt meie kodumaale asustatud venelased, eriti kui nad ise integreerimise vastu erilist huvi üles ei näita? Kas meil on vaja lõimuda venelastega, kes on meie kodumaal elanud 50 aastat või siin koguni sündinud, aga ei ole vaevunud eesti keelt selgeks õppima?
Kas meil on vaja jagada Eesti kodakondsust sellistele venelastele, kes kasutavad seda eestivaenulikuks poliitiliseks tegevuseks ja lähevad Eesti Vabariigi passiga välisriikidesse kuritegusid sooritama? Kas meil on mõtet vanglates ülal pidada venelasi, kes moodustavad enamuse meie vahi all peetavatest kurjategijatest? Vanglas maksab ühe vahialuse ülalpidamine kuu aja jooksul teatavasti rohkem, kui me anname elatiseks oma pensionäridele.
Kui eestlased tahavad jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal, siis peab meil jätkuma julgust neid küsimusi mitte ainult tõstatada, vaid neile ka vastuseid leida.
Aeg on küps põliseestlaste organiseerumiseks, et leida vastused meie tuleviku jaoks olulistele küsimustele ja lahenda okupatsioonivõimude poolt meile peale surutud probleemid. Aeg on küps alustamaks aktiivset poliitilist võitlust meil laialdaselt levinud venestamise ja seniste valitsuste põlisrahva suhtes vaenuliku integratsiooni- ja lõimumispoliitika vastu.
Aeg on küps hakata lõpuks ometi tõeliselt kindlustama ja arendama riiki, “mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”, nagu nõuab meie põhiseaduse preambul.
Aeg on küps järgida Soome hõimuvendasid ja organiseerida põliseestlaste huvisid kaitsev liikumine ja erakond.
