Jüri Saar: Vali(tse)misväsimus!?
Erakondadevälist on nimetatud ka „parteivihaks”, mis pole määratlusena täpne. See hinnang anti stiilis „miks te meid ometi ei armasta, kuigi me oleme teie heaks nii palju teinud” ehk näitab vana head valitsejate nurinat oma tänamatu rahva aadressil. Erakondade välise protesti näol on tegelikult tegemist suurt osa inimestest iseloomustava üldise suhtumisega meie poliitmaastiku korraldusse ja selle siluetti, kus parteisid ja poliitikuid nähakse paljuski nuhtlusena.
Väljaspoolt pärit rahulolematus pole aktiivne, vaid avaldub tülpimuse ja tüdimusena nendest samadest parteidest ja loosungitest. Selline suhtumine pole hea, sest sisemuses oleme ju väga õnnelikud, et juba 20 aastat kestab riikliku iseseisvuse ja vabaduse ime. Nüüd aga tuleks minna edasi, sest elu ei seisa paigal ja vaja on uusi ideid.
Erakondade sisene rahulolematus avaldub konkreetselt sõltuvalt sellest, millise parteiga on tegemist, kuid ühiseks jooneks on parteide sees erinevate gruppide kujunemine, kes ei leia endale enam sobivat väljundit. Praegune vaikus ennustab valimistejärgset tormi, mis hakkab räsima eeskätt halvema tulemuse saanuid.
Keskerakonnas tuli koos Savisaare veneraha skandaaliga esile Savisaare-vastane grupeering, Reformierakond ajab omi asju küll vaikselt, kuid ebakindlus on tajutav. IRLi mitte alati kokkulangevate suundade olemasolu on avalikkusele teada, nagu ka sotside siseheitlus Pihli ja Mikseri tiibade vahel, rääkimata Rahvaliidu ja roheliste valimiste-eelsest lõhkiminekust. Niisugused pinged on toonud kaasa pereheitmist, valimisnimekirjadest väljajäämisi või nendes ümberpaigutamist, kuid see kõik pole oluline.
Kõige tähtsam on, et meie erakondi iseloomustab mentaalne väsimus, kuna ei osata enam öelda, mille poole oleks vaja püüelda ja mis asi peaks suutma inimesi poliitiliselt aktiveerida. Anda valimiskampaania korraldamine professionaalide (mainekujundusfirmade) kätte ja jõuda nõnda võimu juurde, et siis vaadata, mida peale hakata, pole kõlbeline.
Põhiline on suuta näidata väärtusi, mida esindatakse ja kaitstakse. Hinnates erakondade loosungeid, mis peaksid peegeldama parteide vaimsust, näeb enamikul juhtudel vaid sloganeid ehk õõnsaid hüüatusi. Pole sealt leida ei avalikku või peidetud suurt ja sügavat sisu ega ka tugevat emotsiooni, mis näitaksid loosungi esitaja enesekindlust ja veendumust oma ürituse õigsuses. Parteide valimiste avapaugud ja edasine on olnud suhteliselt värvitu ja väsinud ning õiget hoogu pole siiani sisse saadud. Ka paljud tipp-poliitikud ei üritagi teha nägu, kui väga nad väge täis on, mistõttu oponentidega kembeldakse ilma erilise innuta. Sõnum on selge- tahaks vaid, et kõik jääks nii, nagu on praegu. Kuid see pole paraku võimalik.
Valitsemisväsimus seostub põlvkondadega, mille pikkuseks hinnatakse tavaliselt 20-25 aastat. Aeg tuleneb inimese aktiivse eluperioodi pikkusest, mille möödudes saadakse vanaks. „Vana koer uusi trikke ei õpi” ja nii jäädaksegi selle juurde, mida teatakse ja osatakse. Sama juhtus ka Eesti Vabariigis kahe ilmasõja vahel, mil 1930. aastate lõpuks olid kunagistest tublidest riigile aluse panejatest saanud piltlikult öeldes „vanad ...”. Paljuski seetõttu jäi neil ka märkamata, et nende noorusaja maailm oli eilne, kadunud ja nad asusid hoopis uues reaalsuses. Ei olnud enam soliidset tsaari-aegset aristokraatiat, sest see oli hävitatud. Vanadel fotodel olevad sulgede, suurte aurahade ning torukübaratega Eesti riigiisad nägid välja nagu mardisandid. Kurja naaberriigi juhid kandsid seevastu tagasihoidlikke frentše ehk praktilist tööriietust, mis ei jätnud vähimatki kahtlust nende kavade tõsidusest
Ka täna kohtame siinses poliitilises elus palju sedasama, et kasutatakse vanu ideid ja meetodeid s.t ollakse mentaalses minevikus. Keskpartei ideolooglised juhid elavad edasi Rahvarinde aegades, võitlevad Interrinde ja rahvuslastega nägemata seda, et Interrinnet enam pole ja rahvuslus on saanud kogu riigi aluspõhimõtteks. Samas tähendab ka rahvuslik konservatiivsus XXI sajandil midagi muud kui eelmisel sajandil ja vajab varasemast erinevat lahtimõtestamist. Liberaalsusele pretendeeriv partei viib jätkuvalt ellu reforme märkamata, et ollakse juba järjega jõutud reformide reformimiseni. Vasakpoolsed kuulutavad uut algamist, kuid tegelikku edasiminekut viletsate ja rõhutute eest seismisel pole näha. Paljuski mentaalse järjepidevuse tõttu sarnaneb meie koorekiht nõukogude-aegse nomenklatuuriga ja tõrgub muutumast läänelikuks erinevate, sõltumatute eliitide koosluseks. Vanas kinniolek seletab ka, miks avalikkuse ressursside enda huvides kasutamist nimetatakse küll ametlikult korruptsiooniks, kuid selle tegeliku hukkamõistuni ja ametipositsiooni ärakasutamisest hoidumiseni jõudmine on paljudele raske.
Mida siis teha neil valimistel, kui tegelikud valikuvõimalused on pigem ahtakesed ja kimbutab valimisväsimus? Esiteks ei tohiks valima minekust ja enda tahte väljendamisest mingil juhul loobuda. Valijad peaksid kindlasti hoolega vaatama, mida võimuerakonnad on varasemalt lubanud ja siis tegelikult teinud. Ei maksa unustada, et Eesti senised edusammud on kõigi siinsete inimeste pingutuste vili, mitte mõne partei ennastsalgava vaevanägemise tulem. Pikalt opositsioonis olnud erakondade puhul saab hinnata nende tegemisi suure linna tasemel ja ekstrapoleerida seda siis kogu riigile. Pärast valimisi tuleb aga hakata koheselt mõtlema uuele poliitilisele keskkonnale, sest samas vaimus jätkates Eesti edasiminek takerdub. Värsked tuuled poliitikas on lausa hädavajalikud.
Muide, Eesti vajab uut valimisseadust!
Autor kandideerib riigikogu valimistel IRLi nimekirjas.
