Jüri Saar: Riik ja inimene
See on fundamentaalne teema, paigutades poliitilised jõud üksteisest selgelt eristuvatele positsioonidele.
Skaala ühes otsas on klientelistlikul suhtel põhinev riik, kellele kuuluvad ainult õigused ilma kohustusteta oma alamate ees. Õigemini üks kohutsus on - pakkuda kaitset („katust”) teiste valitsema püüdlejate eest. Selline riik jagab alluvatele lõpmatuseni hüvesid (mida on neilt varem tsentraliseeritud korras kogunud) ja tema juhid on sakraliseeritud kuuludes pooleldi üleinimlikku sfääri. Juhid suudavad teha oma kodanikud õnnelikuks, nende tähelepanelik pilk ulatub iga abivajajani (mõnikord küll lohakad madalama astme ametnikud segavad suuri juhte nende üllal missioonil). Lõplik õndsus jääb tavaliselt saabumata ja peamiselt seetõttu, et alamad kalduvad olema laisad ja lohakad, selle asemel et olla virgad ja hoolsad. Üldiselt kipub niisugune riik olema autoritaarne, totalitaarne („riik kui kiskja, inimesed kui saak”).
Teises skaala otsas on lepingulisel suhtel baseeruv riik. Lepingulise suhte korral fikseeritakse partnerite vahel kindlad õigused ja kohustused, millest väljaspool võivad lepinguosalised toimida oma äranägemisel. Nii on riik ja inimene lepingulises suhtes, kus riik kohustub midagi tegema ja inimene samuti, partnerid on suhtes võrdsed. Üldiselt püütakse kohustusi, õigusi paika pannes arvestada sellega, et inimene on riigist väiksem ja nõrgem. See on ka minimalistliku riigi ideoloogia alus, et riik ei peaks igale poole (inimeste ellu) oma nina toppima jättes nii suured eluvaldkonnad poliitikast puutumata. Lepinguline suhe areneb, muutub vastavalt partnerite soovidele ja omavahelistele kokkulepetele, kuid üldiselt kaldub niisugune riik olema demokraatlik, liberaalne.
Kui Eesti oma riikliku iseseisvuse taastas, toimus siin põhimõtteline pööre klientelistlikust riigist lepingulise riigi poole, mis üldjoontes on olnud edukas. Aeg-ajal näeme siiski väiksemaid tagasilööke, mis väljenduvad muuhulgas kas ametnike korruptsioonis (maailmavaade stiilis „kui tahad rikkaks saada, astu riigiteenistusse”, „andis Jumal ameti, annab ka mõistust”), ülepingutatud püüetes inimestele nende tegemisi ettekirjutada või kellegi tahtes politiseerida üha uusi eluvaldkondi. Tallinn on näide sellest, kuidas põhimõtteliselt lepingulise riigi sisse (või vastu) on üritatud luua klientelistlikku vürstiriigikest, kus kehtiksid omad, teistsugused reeglid. Õnneks pole pealinnal riigivõimu atribuute ja aja jooksul saab ehk asjaosalistele selgeks selliste ambitsioonide absurdsus.
Ka lepingulisel suhtel baseeruva riigi arenguteel on omad ohud. Kui selline riik hakkab ühepoolselt loobuma enda kohustuste täitmisest jätkates samal ajal kodanikelt nende kohustuste täitmise nõudmist, kaob ära suhte tasakaal. Liberaalne loosung riigist, mis oma kodanike ei ahista võib muutuda nii enda karikatuuriks. Riik nõuab enda kodanikelt lepingu täitmist (nt maksude õigeaegset tasumist, allumist seadustele), kuid enda kohustusi keeldub täitmast põhjendusega: „Kas te ei näe, ma olen liiga õhuke.” Täpsemal vaatlusel võib koguni selguda, et liberaalsete loosungite varjus pesitsevad mitteliberaalsed eesmärgid, mis annabki kokku pseudoliberalismi. Meie pseudoliberalismi esindavad poliitilised jõud on teinud palju liberaalse, demokraatliku, hooliva riigi idee diskrediteerimiseks. Ja samal ajal andud võimaluse neile, kes nutavad taga karmikäelist, klientelistlikku riiki ega kohkuks ilmselt tagasi kogu meie senise arengutrajektoori muutmisest.
Kui vaadata Eesti erakondi, siis selgelt klientelistlikel positsioonidel asub ainult üks praegune parlamenti kuuluv erakond - Keskpartei. Kõik teised asuksid sellest aspektist vaadatuna teisel pool mõttelist eraldusjoont ja sõltumata asjaolust, kas ollakse poliitilises opositsioonis või koalitsioonis. Sisuline poliitiline diskussioon, milline täpsemalt peaks ikkagi välja nägema riigi ja inimestevaheline kokkulepe, käib ainult nende parteide vahel. Vastaspoolelt tuleb ainult totaalset hala ja kriitikat, lisaks nõuded: andke meile võim, meie anname selle vürstile, küll see teab. Iseenesest on müstiline, et sellise ideoloogiaga erakond asudes pikaajalises isolatsioonis üldse veel alles on. Küllap on neil mingid relvastamata silmale nähtamatud energiavarud?
Kuid kujunenud olukorrale võib tuua veel ühe selgituse. Keskerakond ei ole mitte niivõrd opositsioonis asuv jõud, vaid asub väljapool Eesti praegust poliitilist spektrit ja seda parteid ei saagi pidada klassikalises mõttes opositsioonijõuks. Seetõttu on ka ükskõik millised poliitilised apsud, möödalaskmised erakonnale ja selle liidrile nagu „hane selga vesi”. On selleks 100 000 linnapea kohalt lahkumist nõudva allkirja kogumine pärast 2007. aasta aprillisündmusi või nüüdne veneraha skandaal. Viimati lindiskandaali ajal (1995) tundus juhile vähemalt mingil hetkel, et viisakas ja mõistlik oleks tagasi astuda, kuid nüüdseks on sellised kõhklused kadunud. Erakonna toetajad on ajapikku kristalliseerunud ja pole mingit vajadust ega võimalust otsida laiemat toetuspinda. Kestab see täpselt nii kaua, kui niisugust skeemi lubab järgmise taseme klientelistlik ülemus ehk Moskva, kelle soosingu säilitamiseks nimetatud erakond peab tegema kõik endast oleneva. Muu pole oluline.
Muide, Eesti vajab uut valimisseadust!
Autor kandideerib riigikogu valimistel IRLi nimekirjas.
