Jüri Saar: Kuidas murda Eestis süvenev poliitiline stagnatsioon
Täpsemalt öeldes teevad parteide juhtkonnad kandidaatide pingerea ja inimestelt saadud hääled määravad selle, kui suur fragment kogu rivist tegelikkuses realiseerub. Väide, et "mingit häälte ülekandmist ei toimu", on ebaadekvaatne. Hääli kantakse üle üleriigilise nimekirja alusel, jagatakse häälte "ühiskassat" (eelmisel korral 26, sel korral 19 kohta). Hääli kantakse sisuliselt üle ka ringkonnas suurema häälte hulga saanutelt nendele, kes asuvad samas ringkonnas tagapool.
Ja muidugi võimaldab erakonna ressursside suunamine nimekirjade esiotsadesse juba enne aktiivse valimisperioodi algust paljuski ennustada lõpptulemust. Pole mingi ime, kui avalikkuse jaoks täiesti tundmatu kandidaat võtab erakonna jõulise promo korral sellise hulga hääli, millest üleriigiliselt tuntud ja teenekas üksikkandidaat ainult unistada võib.
"Häältemagnetid" on üldiselt ette teada ja kellegi paigutamine samasse ringkonda suurendab konkreetse persooni võimalusi riigikokku saamiseks. Ei ole raske näha, et erakondade koostatud piirkonnasisesed pingeread, mida kindlustavad üleriigilised paigutused, muutuvad tegelike tulemuste alusel vähe ja ebaolulisel määral. Kurikuulsate d`Hondti koefitsentide abil võimendatatakse häältesaagi ülekaalu parlamendikohtade ülekaalus, mille tulemuseks on võimalikult väike hulk parlamendiparteisid.
Meie riigikogu viibib tegelikult „hangunud olekus” ja põhilised muutused on seal pisikesed nihked personaalias. Nagu valimiste tulemuste edastamisel seiskus valimiskomisjoni infovoog, nii on ka meie poliitelus kujunenud välja kindel jõudude tasakaalu mudel. See tähendab ka, et on kindel arv nn paremtiival asuvaid hääli-kohti, mida omavahel ümber jagatakse ja sama toimub ka nn vasaktiival.
Ainuke võimalus selle proportsiooni muutusteks on mõne erakonna riigikogust väljalangemine, misjärel jagatakse vabaks jäänud kohad allesjäänute vahel ära. Sel korral juhtus nii Rahvaliidu ja rohelistega, kelle varasemad kohad läksid võitjate saagiks. Lisaks kaotas kohti Keskerakond. Kaotajate toolide jagamine aga üldist proportsiooni ei muutnud.
Seega - mingeid suuremaid üllatusi meie paregune valimisseadus juhtuda ei lase. Samas võiks viieprotsendilise valimiskünnise langetamine tuua kaasa liiga raskelt prognoositavaid muutusi.
Ometi on olemas väga lihtne ja käepärane protseduuriline moodus, millega saaks praegust üha enam stagneeruvat üldpilti paljuski muuta. Piisab sellest, kui kehtestada lihtne kord, et igast ringkonnast saavad riigikokku kõige enam hääli saanud kandidaadid vastavalt mandaatide arvule. Ringkonnas jagamisele minev mandaatide arv jääks samaks ja nii kaoks momentaalselt ära vajadus üleriigiliste parteisiseste pingeridade järele. Teiseks kaoks ära vajadus aruteluks häälte miinimumhulga üle, mis peaks olema tagatud riigikokku saamiseks. Kolmandaks ühtlustaks see olulisel määral üksikkandidaatide võimalusi parteide poolt seatud kandidaatidega võrreldes ja oleks õiglasem.
Kuna valimistulemused on selgunud, saab näidata, milliseks oleks kujunenud Riigikogu koosseis niisugust reeglit rakendades. Juhul, kui riigikokku oleks sel korral saanud igast 12 valimisringkonnast ainult kõige enam hääli saanud kandidaadid, oleks meie parlamendis suur enamus nagu praegugi Reformierakonnal (31 kohta), teise positsiooni oleks hõivanud Keskerakond (22 kohaga), kolmandat-neljandat kohta oleks jaganud sotsiaaldemokraadid ja IRL (20 kohaga). Lisaks neile oleks riigikogus 5 üksikkandidaati (Kunnas, Reinberg, Soosaar, Mart Helme ja Martin Helme), 2 roheliste nimekirja „vabatmeest” (Kross, Talvik) ja üks vene erakonna esindaja (Klenski). Nagu näeme, oleks tulemus hoopis värvikam, mitmekesisem ja võimalusterohkem, kui lubab praegune riigikogusse saanud nelik.
Muidugi tuleks niisuguse uuenduse sisseviimisel lahendada mõningaid tehnilisi üksikprobleeme, kuid üldpilti need ei muudaks. Niisugune hüpoteetiline resultaat oleks enam proportsionaalne saadud häältega kui olemasolev kohtade jaotus. Lisaks hakkaks suuremat rolli mängima nimekirja ühtlane tugevus ja vähemat üksikud staarid, kelle hääli praegu hoolega jagatakse. Selline Riigikogu koosseis vastaks ka enam sellele ettekujutusele, mis oli valijatel, kui nad andsid oma hääle konkreetsetele kandidaatidele. Peale selle laieneks parteide esindatus, paraneks side valijate ja valitute vahel.
Ka minimaalne häälte arv, millega riigikokku asja oleks, tõuseks selgelt praegusest. Kui seekord sai riigikokku väikseima häälte arvuga Kalev Kallo (308 häält), siis minu poolt kirjeldatud mudeli korral oleks minimaalse häältehulgaga isik Kaia Iva (1064 häält). Kõige olulisem oleks aga sellise uuenduse korral stagneerumise ohu vähendamine.
Muide, Eesti vajab uut valimisseadust!
Autor on Tartu ülikooli kriminoloogia professor ja IRL-i liige.
