Jüri Ratase kiri erakonnakaaslastele: Miks ma kandideerin esimeheks?

 (75)
 Jüri Ratas
Foto: Andres Putting

Selle aasta 20. augustil tähistame oma kodumaa, Eesti riigi, iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva. Mul on au kuuluda Eesti Keskerakonda, mis suuresti on välja kasvanud Rahvarindest.

Keskerakond on kandnud nendel kahekümnel aastal meie ühiskonnas olulist poliitilist sõnumit, ta on olnud tasakaalustaja ning püüdnud oma tegevusega aidata kaasa hoolivama ja sallivama ühiskonna tekkele.

Nende aastate jooksul oleme palju saavutanud, aga ka tõsiselt kaotanud.

Meie riiklik iseseisvus on kindlustunud, maailm on avanenud ja vabale maale vajalikud institutsioonid oleme üles ehitanud. Kaotanud oleme suure osa tootvast tööstusest ja maaelu võimekusest. Selle tulemuseks on töötuse väga kõrge tase ja tuhanded riigist väljarändavad inimesed.

Eestist lahkutakse väikese palga, perspektiivituse ja ebakindluse tõttu. Eeskätt on löögi all oma iseseisvat eluteed alustavad noored inimesed ja paljulapselised pered. Taustasõnumina kõlab seejuures võimulolijate lausung — „kui teil siin ei meeldi, minge siis ära“. Kas veel ilmekamalt saab väljendada oma võimus ja eksimatuse usus kapseldunud juhtide ülbust ja piiratust!

Siit tuleneb poliitilise tolerantsuse, rahvaga arutelu ja teisitimõtlejatest lugupidamise puudumine. Materdatakse seisukohti, mis pole kooskõlas valitseva koosluse dogmadega. Võimumüürist räägib selgelt keelt tahtmatus anda rahvale õigus valida oma presidenti ja algatada seadusloomet (nagu see on Euroopa Liidus Lissaboni lepingu kohaselt).

Üha enam kultiveeritakse võimuvertikaalset seisukohta, et ainult üks (võimulolijate) arvamus on õige ja kõik teised on valed või otseselt pahatahtlikud. Siin peitub tõsine oht demokraatiale.

Kolmkümmend aastat tagasi sündis Nõukogude Liidus „küpse sotsialismi“ mõiste. Meil räägitakse juba „küpsest demokraatiast“ näiteks siis, kui on kõne all vaid ühe kandidaadi esitamine valitavasse ametisse. Ühe „küpsuse“ lõppu me teame hästi, teise ohud terenduvad! Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas on võimalik arvestatavalt taastada laulva revolutsiooni aegset entusiasmi ja koosmeelt parema Eesti eest tegutsemises. Ma arvan, et meie tark ja tubli rahvas kodanikuühiskonnana on selleks valmis.

Vaja on riigikogu, valitsuse ning eeskätt poliitiliste ühenduste ühistööd. Vaid siis näeme senisest hoopis enam enda kõrval ka teist inimest, headuse ideaali ja inimkeskset majandust. Vaid niimoodi jõuame avatud, läbipaistva ja targa asjaajamiseni, kus korruptsioonil pole asu. Siis jõuab ka valitsus tõdemuseni, et ta mitte ei või, vaid ta peab ja suudab aktiivselt suunata majandus- ja sotsiaaltegevust ning pidurdada kappavat hinnatõusu.

Lapsed on tulevik. Eesti paremvalitsus on jätnud tähelepanuta, et majanduskriisis kannatasid enim just laste haridus-, huviala-, lastehoiuvõimalused. Tehtud poliitikavigade — tähelepanuta jäänud ja toimetulekuraskustes laste — eest maksame ühiskonnana kogu nende ülejäänud elukaare jooksul kuhjaga. Mitte ühtki last ei tohi maha jätta. Laste tuleviku eest hoole kandmine on olnud Keskerakonna püha kohus. Kas oleme seda suutnud?

Töö — see on inimväärikuse nurgakivi. Rahvas ootab siiani seda kuulsat riiklikku programmi 50 000 töökoha loomiseks, mida Eestile lubati. Paremvalitsus usub, et madalam maksukoormus tekitab töökohti. Ei tekita. Töökohti tekitavad hästi haritud inimesed riigis, kus on ilus ja nüüdisaegne elukeskkond ja korras taristu. Tööinimeste eest hoolitsemine on olnud Keskerakonna ülesanne. Kas oleme seda suutnud?

Eesti on väike ühiskond, aga meile on see suur ja armas rahvas. Põhjamaade elukvaliteeti ei ole võimalik saavutada, kui me oleme valmis kõrvale jätma need inimesed, kes ühel või teisel ajahetkel oma jõuga ja üksi hakkama ei saa. Küllap paremvalitsus teab, et meie vähenegi sotsiaalkaitse süsteem on jätkusuutmatu. Kui ei kavandata rahaallikaid hädavajaliku abi osutamiseks, siis on selge, et varem või hiljem esitab valitsus arve abivajajale endale. Igaüks enda eest, öeldakse meile. Ei! Üks kõigi ja kõik ühe eest — iga eestimaalase elu vääristamine on olnud Keskerakonna ülesanne. Kas oleme seda suutnud?

Eestimaal elab palju inimesi, kelle ema– või suhtluskeel on vene keel, sõltumata nende rahvuslikust päritolust. Nad on meie kaasmaalased, meie inimesed. Kelle inimesed siis veel? Aga on samasugune tõsiasi, et meie ei tohi mitte emakeele baasil kruvida ühiskondlikke pingeid, vaid peame neid leevendama — läbi sellise keele- ja hariduspoliitika, mis meid üksteisele lähemale toob. Kas oleme seda suutnud?

Eesti Keskerakonna programmilised põhimõtted määravad kindlaks meie ühenduse identiteedi ja tegevuse eesmärgid, millest lähtun minagi. Nende eesmärkide saavutamise nimel otsustasin kandideerida Eesti Keskerakonna esimehe kohale. Paljud teist ju teate mind, ka seda, et ma ei ole mingi trügija tüüp. Minu otsus võtta vastutus Keskerakonna tuleviku eest toetub tugevasti minu arusaamadele ja nendele minu jaoks Keskerakonna arvamusliidri koormat kandnud inimestele, kes tulid mu juurde ja ütlesid: „Jüri, aeg on käes, tule!“

Tean hästi, et poliitika on meeskonnategevus, kus otsustaval hetkel peab isiklik ambitsioon alluma ühisotsustamisele. Ühised otsused pole asjad iseeneses — nad kannavad kõrgemat kvaliteeti. Läbipeetud vaidlused liidavad, sellest tekib ühtsus!

Mida pean meie erakonnas eeskätt vajalikuks teha?

1. Oma programmiliste eesmärkide saavutamisel on olulisel kohal võimalikult laiapõhjaline koostöö teiste erakondadega, sealhulgas koalitsioonierakondadega. Seda kahjuks ei ole meie erakond suutnud piisavalt teha. Arvan, et meil on ülim aeg avada värav ja jõuda selleni, et meiega tahetakse koostööd teha.

2. Vältida halvustavat stiili teiste suhtes. Sageli näeme teistes vaenlast, mitte võimalikku partnerit. Sellist suhtumist on vaja muuta, vältides teiste poliitikute isiklikku solvamist ja süüdistamist.

3. Ajakirjandusega suhtlemine vajab teistsugust lähenemist. Ajakirjandus on toimivas demokraatias neljas seisus. Ajakirjanduslik kriitika ja uurimistegevus aitab ühiskonda tasakaalustada. Enamasti on ajakirjandus abiks just opositsioonile. Ometi on meie suhe ajakirjandusega kujunenud mitmeti vastuoluliseks. Hea koostööni jõuame siis, kui avame end ka ise kriitikale.

4. Erakonna tegevusse ja otsustamisse tuleb oluliselt rohkem kaasata liikmeid, osakondi ja piirkondi. Siinjuures on oluline erakonna- ja mõttekaaslaste suurem kaasatus läbi nende poole pöördumise, neilt küsimise ja nende seisukohtadega arvestamise. Mõttevahetuses ja vaidluses sünnib tõde.

5. Avatud ning diskussiooni soosiv juhtimismudel. Erakonna tippjuhtkonda tuleb suurendada kahe aseesimehe näol, kellest kaks on erakonna kongressil enim hääli saanud juhatuse liikmed ning teised kaks valitakse esimehe ettepanekul juhatuse esimesel koosolekul. Erakonnas tuleb luua auesimehe ametikoht, kes paneb paigale üheteistliikmelise vanematekogu, kelle tegevust ta ka juhib. Kogu annab soovitusi erakonna esimehele, juhatusele ja volikogule.

6. Vastutustundlik eelarvepoliitika. Erakonna juhatuse poolt tuleb luua vähemalt kolmeliikmeline eelarvekomisjon. Liikmemaksud peavad laekuma piirkondade eelarvetesse. Erakonna eelarve asjakohase täitmise tagab peasekretär.

7. Oskuste ja võimete põhise karjäärisüsteemi loomine.

8. Riigikogu valimisel kandidaatide üleriigiline nimekiri koostatakse erakonna sisevalimiste kaudu.

9. Kohalike, Riigikogu ja Europarlamendi valimiste järgse süvaanalüüsi tegemine ja selle arutelu erakonna liikmetega.

Usun, et asjalikult tegutsedes ja koosmeelele püüeldes saavutame Eestile hoopis rohkem kui lahkmeelt külvates. Head erakonnakaaslased, teie otsustate!

Autor on Keskerakonna juhatuse liige ja riigikogu II aseesimees.