Oli siis tegu ühiskonna olulise liikme või lihtrahvaga, ära märgiti, kui vana.

Nüüd näib see olevat taandunud krimiuudistesse: 50-aastane süvajoobes Juhan lamas alajahtunud olekus maanteel... Enam pole tähtis, kui vana on üks või teine minister, analüütik, nõunik, arvamusliider.

Ja kas see üldse tähtis oligi? Võib-olla tahtsid tollased lapsajakirjanikud vanadele peerudele kohta kätte näidata? Umbes nii, et mis me ikka kuulame tüüpi, kes on juba (45)! Nüüd tuleme meie, noored (21) ja muudame maailma...

Või siis vastupidi, lubjakad vihjasid, et mida ikka arvata inimestest, kes on ilmselgelt verinoored. Metalliärimees (18), peaminister (31).

Mingisugune seletus peaks ju olema, sest eks imelik olnud. Eriti naiste puhul, kellelt pole ju viisakas vanust küsida.

Ometi. Sulgudel võiks olla uuesti mõte. Neid võiks uuesti kasutama hakata. Ainult muuks.

Delfi märkis oma 10. septembri juhtkirjas "Mida teab ministeeriumi osakonnajuhataja vaesusest?", et 20 000se palgaga avalik teenistuja tõenäoliselt ei mõista rahatuid inimesi, ei saagi mõista. Mida teab söönu näljase murest, nagu muinassõna ütleb, eks?

Ja siit ka eeskuju või käitumisjuhis. Miks mitte hakata, kui vähegi saab, märkima sulgudesse iga lugupeetud sõnavõtja ja seletaja nime taha ka tema palk. Kui see vähegi avalik on. Kuna avalik on niinimetatud avaliku sektori töötajate palk, siis... mis parata.

Mida see annaks? Pealtnäha tarbetu informatsioon. Ja mis see kellegi asi peaks olema, eks? Kuid just eelmainitud juhtkirja näiteks tuues, selline number ütleks inimese kohta enam kui vanus. Et see paratamatult mõnegi ütlemise veidraks kisuks, siis... mis parata.

Kujutlege: „Inimsoo hädadest päästmise osakonna juhataja (250 000 aastas lisatasudega) leiab, et raha pole elus peamine.“ See on nüüd väljamõeldis, aga enam-vähem sinnakanti ütlemisi ikka tehakse. Ning neelatakse alla, kiidetakse ehk takkagi: näe, kuidas targasti ütles. Või „rahvasaadik (neli keskmist palka pluss esinduskulud) kutsub üles priiskamist lõpetama“? Nii kaunis, et nutt tuleb peale.

Lisatud palganumbrikene keeraks kõik pea peale. Ja valgustaks kodaniku asjatundlikkust hoopis paremini. Ikka seesama – mis teab söönu näljase murest? Ons niinimetatud spetsialistil, kelle riigilt, st maksudest saadav palk ületab kõvasti keskmist, kel pole iialgi karta ei pankrotti, ei vallandamist, õigust, kogemust ja teadmist, õpetada näiteks töötutele hakkamasaamist? Või lausa süüdistada – oma viga, halvasti töötasid... ka sihukest on juhtunud. Aga see poleks siis enam nii lihtne.

Võib ka vastupidi – kui järjekordse demokraatia ekspordi eest langenud Eesti soldati nime taha panna ka raha, mis ta eluga riskimise eest sai, annaks ka see teatele väikese vindi. Oli see raha elu väärt, näiteks? Jõhker, aga nii võib ka mõelda.

Muidugi tekib uuesti küsimus, et mis see kellegi asi peaks olema.

On ikka küll.

Siin maal töölepingutes enamasti on punkt, et palga suurust ei tohi avaldada kolmandatele isikutele. St töötaja ja palkaja teavad, kellegi muu asi pole. Noh... aga avaliku sektori palkajad on kes... meie, kodanikud maksumaksjad.

Ja meil on läbipaistev e-riik.

Huvitaval kombel, ongi. Paljud palgad on interneedusesse üles riputatud, ainult neid ei vaadata. Kuigi võiks. On ju poes kõigel hinnad küljes – miks mitte siis teada, kui kõrgeks üks või teine tegevus hinnatud on, lihtsamalt – mis meile üks või teine lauaülem maksma läheb. Ja mida ta teada võib sellest, mis päriselt käimas on. Kui palju tal on ülepea õigust suud täis võtta.

Kui keegi mäletab - maksis Eesti Panga presidendil öelda, et 5000 eeguga kuus saab hakkama küll ja kohe oli kisa lahti, et kõrgepalgaline ja muidu kaabakas. Kuigi mida ta siis nii väga ütles? Elu näitab, et saadaksegi hakkama.

Eesti Panga president on üks. Õpetlikke lauaülemaid, kes alati paremini teavad, kuidas peaks, on tuhandeid. Kujutlege korraks: võrdõiguslikkuse volinik (270 000 aastas, ma vaatasin sotsmini leheküljelt järele), õhutab naisi suuremat palka nõudma.

"Mis viga rääkida. Mis viga rääkida," nagu kirjutas Peter Bichsel raamatus "Ameerikat ei ole olemas."