Jüri Pino: Vabatahtlikud on kahjurid!

Mõne aasta eest helistas õilsa nimega organisatsioon ja arvas, et ma võiks neile kirjutada ühe plära. Kuna jutt oli hämar, küsisin mina muidugi, et mis rahast me räägime. Ma vähemalt püüan olla ahne ja arvestav, ehkki vist alati välja ei tule.

Teisel pool keerutati, et mitmed tuntud ja väga lugupeetud kirjutajad on juba oma esseed, analüüsid, muidu tähtteosed neile teinud ega ole sentigi küsinud. Et heategev projekt ja puha.

Mina olin vait.

Aga kuna sellega on nüüd kiire ja üks arvamusliider oli alt ära karanud, siis olgu, võib maksta ka, öeldi. Ainult ära sellest räägi, peab jääma mulje, et kõik on mittetulundus. Kuna probleem* on väga tõsine, vaevab kogu rahvast, on kujunenud ohuks, seab löögi alla rahvuse ja rahvastiku jätkusuutlikkuse, siis pole ilus seda räpase rahaga seostada.

Ma pole kuulnudki, ma olin vannitoas, ütlesin mina. Väljend, mis virutatud “17 kevadisest hetkest”.

Eks ma siis kirjutasin järjekordse paskvilli ja sain makstud ja võinuks ära unustada.

Südametunnistus ei vaevanud küll hetkekski. Toks ajaks oli viibitud mõnegi õilsanimelise organisatsiooni putkas — rikkuritel on kehvemad — ja ettevõtmisel — rikkurid pidutsevad odavamalt kui südamevalutajad konverentsi peavad. Mõttes püsis ikka, eelkõige, kas tõepoolest tuntud ja lugupeetud ei taibanud oma tööde eest pappi küsida ja kui, siis miks.

Aga mis mina sinna teiste sisse näen.

Pealegi torkas üsna kiiresti pähe õigustus, juhuks, kui keegi oleks näägutama hakanud, et ma kambas ainuke alatu ahnitseja. Mina armastan oma riiki ja selle eelarvet ning hoolitsen, et “vabariigile vabariigi oma” saaks! Ehk siis maksud makstud.

Oleks ma tasuta kirjutanud üles oma koledaid isiklikke elamusi ja intervjueerinud eksperti, kel sellist isiklikku kogemust selgelt polnud, jäänuks riik sendita. Näete, kui tubli ja lojaalne kodanik ma tegelikult olen.

Kust on ju lustlik edasi mõelda. Kõigile üleskutsetele, et tule vabatahtlikuks. Töötu, säilita oma tööharjumused tasuta tööga. Ja muidugi koristus- ja mõttetalgutele, mis juba toime pandud.

Üksi “Teeme ära”! Hinnanguliselt vist 50 000 inimest. Kui neist igaüks ka neli tunnikest rabas, on see 200 000 tundi tööd, mille pealt ei laekunud ei tulumaksu, ei sotsiaalmaksu, töötukindlustusest rääkimata. Seda ajal, mil meie armastatud Vabariik vintskleb pandeemilises taskutiisikuses!

Kui arvutada — oi, mulle meeldib — siis on see 25 000 kaheksatunnist tööpäeva. Kuus on umbes 22 tööpäeva, siis 1136 kuu palga pealt maksud maksmata. Keskmine palk — talgutel oli ju inimesi nii teisest, kolmandast kui esimesest Eestist — midagi 13 000 keerus. Protsente võttes saame umbes 3,1 miljonit krooni laekumata tulumaksu. Miinus veel umbes viis miljonit sotsiaalmakse. Arvutus on umbkaudne, kes soovib, nimetagu seda lohakaks, aga kokku siis 8 miljonit riigil vastu pükse!

Ja seda ainult koristustalgutega, mõttetalgud veel hullem ju. Ning kui arvestada osalejate ehtsaid palku… huu.

Kahjurlus, seltsimehed, kahjurlus, ütleks tõeline bolševik siinkohal. Meetmeid, meetmeid! Vabatahtlikkuse maski taha on ennast varjanud riigivastane õõnestav hüdra!

Võib muidugi lohutada ennast lootusega, et vabatahtlike seas leidub tõelisi patrioote, kes teevad samuti arvutuse, kui palju nad oleks nende tasuta tehtud tundidega muidu teeninud, arvutavad välja maksud ning kannavad vastava summa riigile üle. Lootus, teadagi, kooleb päramisena.

* Tegelikult ka üks hästi kole mure. Kes tahab täpsemalt teada, võib mult otse küsida.