Jüri Pino: Teeme ise valimiskompassi
Mihkel Raud sai tulemuseks Keskerakonna... ma oma ei julge öeldagi, ütleme nii, et kristlane olen ma küll, isamaalaseks pean ennast ka, aga vastavate sugemetega erakonnad ep ole mu rida.
Niisiis: teeme ise valimiskompassi.
Selleks mingem kõigepealt Vabariikliku Valimiskomisjoni netiküljele www.vvk.ee, otsigem üles oma valimisringkond ja kopeeri-kleebiga võtkem endale ette nimekiri neist, kelle poolt häält anda annab.
Mina läksin.
Sa issand küll... Aga mis parata, tuleb leppida sellega, keda pakutakse.
Alustuseks välistage kõik, kellest te midagi ei tea. Mõtlemata ja meelde tuletamata. Teeb kohe valimi väiksemaks, välja lendab hulk nimesid. Mul lendas välja nii Vene Erakond kui Iseseisvuspartei (ehkki ma kahtlustan, et viimane mulle võiks meeldida, aga tuleb süda kõvaks teha). Samuti Kristlikud Demokraadid, kuigi riiklik valimiskompass neid mulle soovitas. Üllatuslikult jäi alles üks üksikkandidaat.
Järgmiseks välistage kõik, kellega te pole suhelnud. Ükskõik, kas elusast, kirjalikust või telefoonsest peast. Unustage süümekad teemal, et teie enda vähene sotsiaalsus – see on nende asi teid üles leida, ennast tuttavaks ja meeldivaks teha.
Mul on see endise ajakirjanikuameti tõttu raske, ma olen jubedalt paljude inimestega suhelnud. Natuke siiski oli abiks.
Nüüd välistage need, kes teile ei meeldinud. Kama, kas ebaviisakas, ebameeldiv, kahtlane, esimene mulje on alati õige. Mul lendasid välja paar isamaalast - mis veel kord tõestab, et valimiskompass valetab.
Tõsi, ega sest palju abi ole. Mul ei olnud. Võib-olla mulle lihtsalt meeldivad inimesed või siis ongi inimesed enamasti head. Naivisti värk.
Olgu, süda kõvaks. Tõmba maha need, kellega ei ole isiklikult kohtunud, ühes ruumis viibinud. Mul jäi näiteks alles üks mees, kellega ma vist kunagi pole rääkinud. Aga et kunagi ammu, kui ta oli Riigikogu liige, sõitis ta Tartus Tallinna bussis, vist tasuta, aga püstijalu. Lugupidamist väärt.
Ikka vähe abi.
Okei, võtame, et maha kõik, kellega pole elusast peast rääkinud. Sain Rahvaliidust lahti.
Ikka vähe abi.
Välista need, kellega pole mitteametlikult, ebatöiselt suhelnud. Lendas kogu isamaalisus ja keskerakondlus.
Ikka liiga palju.
Hakka või programme vaatama... no ei. Vaata, millises nimekirjas kõige rohkem tegelasi alles jäi.
Ma ei julge isegi öelda, kelle poolt selle järgi hääletama peaks. Samas... süsteemi peaks lõpuni järgima.
Või siis leidma mingeid argumente, miks see valik peaks hea olema.
Siin tuleb veidral moel appi selline asi nagu väiklane kadedus ja niinimetatud tavamõtlemine. Ehk – mida me riigikogujast ülepea teame?
Põhiliselt seda, et saab neli keskmist palka, mis isegi pärast masu tehtud parandusi on väga suur tükk raha. Ja töö tundub ikka häbematult lihtne olevat. Soojas, valges, vahel välismaal ja ikka teiste kulul. Ja need kirutud esinduskulud ka veel. Sõnaga, elu nagu lill. Mis teeb ju kadedaks.
Nüüd vaata säilinud kandidaatide nimedele otsa ja küsi endalt: kes oleks see, keda sa kõige vähem kadestaks sellise hea elu pärast? Millest võib-olla oleks tegelikult pidanud alustama. Keegi sinna ju pääseb... olgu siis vähemalt hea inimene või oma sõber või tuttav.
Lihtne.
P.S. Olgu märgitud, et ega see minu leiutatud jalgratas ka sõita kõlvanud.
