Jüri Pino: Kus on tasuta kõrghariduse konks?
Tänapäevasele tudengile lubatakse tasuta kõrgharidust.
Kes muu sellest võiks olla huvitatud kui teie. Teie vanemad, mõistagi, ka, eriti rikkaks peetav tädi Maali.
Ja kuna teid on palju, oluliselt rohkem kui meie, vanade peerude ajal (heh, siis oli Ülikoolis tudengeid vaid 5000... EPAs paar tuhhi, Tipis vist 8-9000 ringis ja mingit Tlna ülikooli polnud mõistagi olemaski), olete te märkimisväärne hulk valijaid. Vanemad ja tädi Maalid veel kaasa arvata. Palju teid kokku ongi – 50 000? 60 000? Igatahes metsikult.
Ja te, nahad, lähetegi ju valima, erinevalt igasugu puitunud ja panetunud tegelastest, kes tähtsal päeval pikalt saadavad. Õigustusega, et ei viitsi või et mis seal ikka minna, valida pole, nagu ikka, kedagi ja ega sest midagi muutu.
Eks see ole muidugi meelevaldne üldistus, et küll te lähete, aga mu üsna mittevägaammu täisealiseks saanud tütar tormas kohe esimesel võimalusel valima. Puhtalt põnevuse pärast. Initsiatsiooniriituse korras. Ausalt, ma ei tea, keda ta valis. Pole ka tähtis. Tähtis on, et valima läks. Mis lubabki jultunult järeldada, et ka teie... Brutused.
Ning Urr teab, mis siis saab. Te võite ju jumal teab mida uskuma jääda, panetumata, nagu te olete. Seda juttu tasuta kõrgharidusest, näiteks. Mille üle võiks natuke arutada. Puhtalt lõbu pärast, ausalt.
Kõigepealt – mida selle all mõista. Et on nagu vanasti – teed eksamid ära ja siis õpid, ilma et arveid esitataks. Lihtne. Vahepeal teed muidugi veel eksamid. Kui veel õppeedukuse pealt stipendiumi ka makstaks, siis olekski nagu vanasti. Mis see 300-400 miljonit vanas rahas siis riigil selleks välja käia oleks. Haridus on ju üks Eesti prioriteetidest.
Bla. Tuletage meelde vana äratrööbatud lauset, et tasuta lõunaid pole olemas. Keegi kurat isegi ei mõtle, mida see tegelikult tähendada võiks, eks. Kõlab hästi ja aitab küll. Ma natuke uurisin – viitab kunagisele Ameerika kõrtsude kombele, et võtad teatud hulga kärakat, saad lõuna tasuta. Seega sa ikkagi maksad midagi.
Või maksab keegi teine. Kuskilt see 300-400 miljonit ju riigile tekib, eks? Võiks isegi ümber öelda: kui riik räägib, et miski on tasuta, siis keegi ikkagi maksab.
Sellele ei kiputa mõtlema, korruta üle kui palju tahes – ei ole olemas mingisugust riigi raha. See on inimeste raha, mis neilt maksudena ära võetakse ja siis laiali lüüakse viisidel, mida juhtoinad paslikuks peavad. Nii et ka tasuta hariduse maksavad kaudselt kinni teie vanemad ja sama legendaarne tädi Maali.
Siiamaani üsna tavaline riigivastane kirumine, eks. Eriti kui sellega tegeleb vana peer, kes ise sai Ülikoolist läbi aastatel 1988-1993, ilma igasuguse õppemaksuta ja koguni vahelduva eduga stippi saades. Misasja ma nüüd virisen, kade on või.
Ega virisegi. Ka tolle hariduse maksis ju keegi kinni. Kuskil pumbati naftat või sütt, et mina saaksin lõbusasti aega veeta. Ausalt, eks ma ikka natuke õppisin ka. Tegelikult õpiti rohkem kui välja paista võis. Lollimaks kindlasti ei jäädud.
Aga mõtleks nüüd, mis loosungiga tasuta kõrgharidus seostus ja seostub ka nüüd. Umbestäpselt: riik vajab haritud spetsialiste. Uuemal ajal pannakse sappa veel niiöelda selgituskiri, et mida haritum, seda paremini teenib. Sellest räägib meile e-raamat, seda näitab meile nett. Uuringud takkapihta.
Niiöelda komm kirsi peal – õpi ja saad palju raha. Aga kuskil võib olla konks sööda sees.
Ent mainimata jäetakse selline pisiasi nagu maksud. Mida suuremat raha keegi teenib, seda rohkem ta makse maksab, niisiis jällegi, tasuta lõunaid ega haridust pole olemas ning vahvad poliitikud võivad arvestada, et saavad lõpuks raha ikka tagasi.
Kui ei oleks pisikest aga, mis teeb vahe sisse minuaegsele kõrgharidusele – vähemalt selle alguses – ja praegusele. N. Liit võis rahumeeles spetsialiste tasuta koolitada. Need jäid kõik tema teenistusse, piirid kinni, ei kuhugi minna. Nüüd – ise teate, kuidas on nüüd. Ilus sõna see Estraalia, joujou tüübile, kes välja mõtles. Meenutage hala, et noored panevad maailma vallutama ja jäävadki.
Mis tähendab, et nad maksavad oma maksud mujal. Tagasi oma lapse peale hüpates – keegi ta sõpradest olla Mass-Techis, mõned veel kuskil. Võibolla tulevad tagasi... võibolla mitte. See on omaette teema, et kas ja miks nad peaks.
Igal juhul iga siin ära koolitatu, kes minema paneb ja jääb, on kadumaläinud maksuraha. Milleks muidu mõeldi välja „Talendid koju!“ kampaania. Võibolla mitte ainult, aga üks põhjus võib olla „Raha koju!“ Tegelikult.
Niisiis võib oletada, et varemhiljem mõeldakse välja midagi, mis takistaks teil, kõrgharitud noorukitel, lahkuda. Mis just – ei kujuta ette. Või midagi, mis teie mujal teenitud raskest rahast osa ikkagi tublide poliitikute käeulatusse toimetaks. USA kodanik peab igal juhul oma riigile makse maksma, ka siis, kui ta on selle teeninud välismaal ja sealsed maksud ära maksnud. Hirmutav eeskuju, mis.
Tahaks loota, nagu sageli, et vanal peerul on lihtsalt paranoia peal.
