Jüri Pino: Kui palju joomiselt teenib?
Võib-olla oleks kasulik, kui me sagedamini esitaksime igasugu sündmuste manu küsimuse: kellele on see kasulik? Cui bono, kui peen olla tahta. Või siis täpsemalt, kellele on miski kõige kasulikum? Ehkki kärakateema kipub natuke juba üle võlli olema, võiks ka sellega seoses nii küsida.
Umbes täpselt: kes teenib kõige rohkem selle pealt, et armas Eestimaa rahvas, eestlased ja teised, usinalt tina paneb?
Vastus on imelik. Enam kui.
See on meie enda riik. Riik, mis samal ajal kuulutab sõda alkoholile ja muretseb kõigi meie maksade pärast. Eelmisel aastal võttis riik eelarvesse alkoholiaktsiisidena 2,4 miljardit krooni. Tükk raha.
Tubakaaktsiisina võttis riik eelmisel aastal 1,5 miljardit, olgu vahele torgatud. Ka tükk raha. Ja ka suitsetamine on ju tervise vaenlane number üks? Kaks? Kumb neist, alkohol või tubakas, parajasti hullemaks on kuulutatud? Kuidas kunagi.
Igal juhul teenib riik selle pealt vägagi korralikult. Kui juba igasugu keskmiste arvutamine moeks on, siis 1789 krooni iga siinse elaniku pealt, sülelapsed ja karsklased sisse arvutatud. Milline arv tegelikult ei illustreeri suurt midagi. Arv nagu arv ikka.
Kuid võib otsida teisi arve. Rahandusministeeriumi lehekülg annab lahkesti kätte alkoholiaktsiisi määrad siin maal. Mis kange käraka puhul on 20200 krooni 100 liitri absoluutse 100% alkoholi pealt. Taandades — 202 krooni liitri pealt. Millest edasi arvutades tuleb nii, et keskmise 0,5-liitrise kärakapudeli pealt saab riik iga alkoholiprotsendi kohta ühe krooni maksudeks. Võtad ühe poolese viina ja oledki 40 krooni riigile andnud. Pluss käibemaks ja muud maksud…
Odavama viina puhul — nende 60-70 keerus rahva-, talu- ja koduviinade — tähendab see, et riik peaks saama müügist rohkem kui tootjad-müüjad. Ja ilmselt seostub just odav viin käraka liigpruukimisega. Nott päevas, nagu on kuulda olnud mõnda meest ütlemas… juuksed tõusevad püsti. Milline hea kodanik, mõistagi, kes seeläbi 14600 krooni ainult aktsiisina kõikuvasse riigieelarvesse lisab. Pluss muud maksud, mõistagi.
Kas nüüd tahaks näha siin pisikest vastuolu, aga see paistab silma. Ühelt poolt suur muretsemine — inimesed joovad kohutavalt palju, see on väga kallis, aktsiis ei kata alkoholist põhjustatud hädade kinnilappimist, rohkem alkovastast propagandat, rohkem piiranguid. Rohkem raha alkovastaseks võitluseks.
Teiselt poolt raha muudkui tuleb ja tuleb. Ja, nagu helgemad pead Toompeal arvestavad, aktsiisi tõstmisega tuleb veel rohkem. Augud eelarves saavad väiksemaks.
Püüdes seda mõtteviisi lihtsamalt ümber öelda: joodik on paha, aga joodiku raha on väga hea!
Natuke silmakirjalik tundub. “Jood, värdjas, kus raha on, värdjas?”
Eriti kui meenutada neid mahedaid jutte, kuidas meil ikka pole õiget alkoholikultuuri. On nii, et kohe kanget ja seaks. Eeskujuks veinitarvitajad maad, kus võetaks toidu juurde klaasike või paar ja purjusolekut piinlikuks peetakse. Purjusolek muidugi ongi piinlik. Või on toodud siis näiteks joojate esinumbrit Tšehhit, et saab küll võtta omad kannud ja sirge jalaga koju minna.
Seesama rahandusministeerium annab aga aktsiiside osas sellist huvitavat teadet, et Euroopa Liit, kelle kaela saab muidu kõik ajada, näiteks veini pealt üldse aktsiisi nõudma ei kohusta. Vabariik võtab 10.40 krooni liitri pealt. Õlleaktsiis on siin umbes 2,5 korda kõrgem kui EL nõuab. Kange kraami miinimumnõuet pole ära toodud.
Veel kord, kas seda võiks nimetada silmakirjalikkuseks? Ahnuseks?
Ons mõtet, ons üldse sobilik, hurjutada kärakatootjaid ja kärakapoodnikke enam-vähem mürgitajateks, kui ise teenitakse sama äri pealt sama hästi või pareminigi? Ju kehtib vana ütlus: käige minu sõnade…
Omaette huvitav oleks muidugi, kui mingi kampaania või piirang tõesti nii mõjuks, et inimesed joomise kokku tõmbaksid või päris järgi jätaksid, vastavalt siis ka aktsiis nirumalt või üldse mitte laekuks. Tõeline plinder, millest riik senise käitumise järgi otsustades ilmselt millegi muu maksustamisega üle saada üritaks. Või tunnistataks värsked karsklased ebapatriootlikeks tegelasteks?
Nii on juba lõbus mõelda.
