Jüri Pino: Kõik Liibüasse, Prantsusmaa au nimel!

Nii see mõnevõrra välja näeb. Isegi kui ei otsi võimalust jälle norida. Prantsusmaa oli esimene ja seni vist ainuke riik, mis Liibüa valitsusvastaseid seadusliku võimuna tunnustas. Mis kaalutlustel, teab ehk nende kaitsepühak Püha Tõnis.

Võimalik, et mängib mingi kompleks. Nagu oleme me ise meid või soomlasi nimetanud Euroopa setudeks, nii võiks prantslasi nimetada Lääne-Euroopa leedulasteks. Kumbki ei suuda kuidagi üle saada sellest, et kunagi oldi suur ja võimas riik.

Kusjuures leedulastel on vähemalt ette näidata ajalootõlgendus, et nemad hoidsid igasugu hordid Euroopast eemal. Prantsusmaa, nimetagu Rober Schuman oma raamatus „Euroopa nimel“ seda palju tahes „ajalooliselt rahumeelseks“, on 17.-19. sajandil olnud ikka paras Euroopa nuhtlus. Tarvitseb vaid ajalugu vaadata: üks sõda teise otsa. Alles 1870. aasta Saksa-Prantsuse sõda tõmbas tegelased rahulikumaks.

Ainult rahulikumaks, mitte päris rahulikuks. Kuigi neile hakkas vist koitma, et enam ei olda võimelised üksinda ilmapoliitikat tegema. Ammugi sõda pidama.

Nad oleksid kaotanud Esimese maailmasõja, kui polnuks belglasi, venelasi, inglasi, ameeriklasi. Sakslased oleks Triumfikaare all marssinud juba 1914. aastal, nagu nad 1940. seda tegidki. Edasi oli neil ikka vaja seiklust: küll Vietnamis, küll Alžeerias. Ikka Prantsusmaa au ja prantsuse kultuuri nimel.

Kuigi selgelt jaksu ei jätku. Aga nii tahaks laiutada, nagu Louis’ ja Napoleoni aegadel. Ikka tahaks kellelegi ära panna.

Selleks on ju rahumeelsemaid võimalusi. Kultuur, kirjandus, köök, muusika, loodus — keegi ei kahtle Prantsusmaa suurepärasuses. Milleks korrata nendesamade sakslaste lolle vigu, kes oma heasüdamlike veidrike kuulsuse sõdades maha mängisid?

Võib-olla taheti tegelikult ameeriklastele ära panna. Muidu on ikka nemad need, kes, kuuldes ükskõik kus ilmanurgas sõna „demokraatia“, kohe kutsumata appi tõttavad. Prantslastel oli ehk tahtmine ükskord ometi ette jõuda: ehhee, jänkid, hiljaks jäite, meie tabasime seekord esimesena võimaluse ära!

Nüüd aga on jama majas. Hull ooberst, näe, ei kukkunudki. Paistab hoopis, et suudab järjekordselt oma võimu hoopis kindlustada. Piinlik lugu, kui äsja tunnustatud „ülestõusnud“ või „demokraatlikud jõud“ tuleb mingi aja pärast, lüüasaanuna, ümber nimetada „valitsusvastasteks“ või koguni „mässulisteks“. Kui Gaddafi ikka võimule, tuleb temaga tahes-tahtmata läbi käia.

Mispidi tundubki, et mängus on „Prantsusmaa au“. Igal võimalikul viisil, sõjalised kaasa arvatud, tuleb nüüd kuidagi takistada Gaddafil oma võimu taastamast.

Samas… kes käskis kiirustada. Või kui, siis teinud ise. Nüüd näeb kogu sündmus aina totram välja ja pakub rohkesti veidraid tõlgendusvõimalusi. Taanlased kah kambas — näeb natuke välja nagu kättemaks omaaegsete Muhamedi kujutavate karikatuuridega seonduva pärast.

Veider veel, et isegi postkolonialistlikult mõeldes ei pidanuks prantslastel Liibüasse asja olema — ajalooliselt õiendas seal hoopis Itaalia.

Mis parata. Nii on läinud. Nii et kõik võitlusse Liibüas, seekord siis nii demokraatia kui Prantsusmaa au nimel. Kõlab ju hästi, mis?