Jüri Pihl: Pidur peale töötuse valusatele tagajärgedele

 (78)
Jüri Pihl
Foto: Andres Putting

Suuremal osal inimestest ei ole riigi abi just sageli vaja. Iseäranis Eesti inimesed on hakkajad ja töökad.

Riigilt ootavad nad eelkõige seda, et lapsed oleks võimalik lasteaeda-kooli saata, arstiabi oleks kättesaadav, teed-tänavad remonditud ja hädavajalikud asjatoimetused riigi või omavalitsusega saaks hõlpsasti joonde. Elus on õnneks ainult mõned hetked, mil inimene tõesti riigi abi ja tuge vajab. Tööst ilmajäämine on üks selline olukord.

Äsja Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja poliitikauuringute keskuse Praxis avaldatud uuringu tulemuste kohaselt kulutab Eesti oma töötutele Euroopa Liidu riikidest kõige vähem raha ning töötute suhteline vaesus on suurim. Uuring näitab selgelt, et praeguste tööturu meetmetega ei suuda me olla jätkusuutlikud. Liigpaindliku tööturu tõttu tõusis tööpuudus pooleteist aastaga neljalt protsendilt kahekümneni. Töötajate koondamine on tehtud lihtsaks, samas kui kulutused aktiivsele tööpoliitikale ja elukestvale õppele on madalad.

Eesti inimesed ei tule protestiks tänavatele, vaid häbenevad oma muresid, sest vaesust peetakse parempoolsed hoiakud omaks võtnud ühiskonnas rumaluse ja laiskuse viljaks. Kui riigis on ikka veel üle 100 000 töötu, kusjuures pikaajaliste töötute osakaal pidevalt suureneb ja üle 40 000 lapse kasvab vaesuses, siis ei ole see kindlasti ainult nende inimeste enda mure, vaid eelkõige riigi ülesanne tagada perede toimetulek ja hakkamasaamine ka rasketel aegadel. Suurel osal töötutest on töötuskindlustushüvitise periood lõppenud, kuid süüa on ikka vaja, lapsed kooli saata ja kütte-elektri eest tasuda.

Kiired lahendused lähikuudeks on ainult poliitilise tahte küsimus. Töötukassa reserve hoiti puutumatuna euro kasutuselevõtu kriteeriumidele vastamiseks. Nüüd lõpuks tuleb headel aegadel kogutud reservid sihtotstarbeliselt kasutusele võtta. Millal siis veel, kui mitte praegu?

Esiteks tuleks ajutiselt töötukindlustuse perioodi pikendada. Laste elementaarsete vajaduste katmiseks tuleb töötutele lapsevanematele maksta täiendavat lapsetoetust seni kuni nad tööle saavad. Perede rasket olukorda leevendaksid ka tasuta lasteaiakohad puudust kannatavatele peredele, et lapsed saaksid korralikult süüa ja nende areng ning sotsiaalne võrgustik ei saaks häiritud.

Võitlus laste vaesusega on ka elus hästi hakkama saavate inimeste jaoks oluline, sest praegu raskustesse sattunud lapsed võivad mõne aasta pärast olla koolist välja langenud noored, keda siis on juba tunduvalt raskem ree peale tagasi aidata. Kuigi teoreetiliselt peaks ka praegu olema gümnaasiumiharidus kõigile tasuta, teavad lapsevanemad, et päris nii see ei ole. Meil ei ole kogu riigi peale nii palju lapsi, et me ei suudaks tagada tasuta õppevahendeid, eelkõige õpikuid-töövihikuid, tasuta koolilõunat ning bussisõitu kooli ja kodu vahel.

Tagajärgede leevendamisega samaaegselt tuleb jõuliselt tegutseda selle nimel, et tööhõivet suurendada. Ilma uute töökohtade ja perede majandusliku kindlustundeta ei taastu Eestis sisetarbimine. Täistööhõive on eeldus perede majandusliku kindlustunde ja sisetarbimise taastumiseks. Sisetarbimise praegune madalseis rõhub kohalikku väikeettevõtlust ega julgusta kuidagi looma uusi töökohti.

Riiklikud ettevõtlustoetused on tarvis siduda loodavate töökohtadega. Täiend- ja ümberõppe rahastamise skeem peab valmistama ette spetsialiste loodavatele töökohtadele. Töötukassa, sotsiaalministeerium ja omavalitsused tuleb panna tegutsema ühe eesmärgi nimel, milleks on maksimaalne tööhõive. Töökohti loob ka suurem riigitellimus, näiteks on raskel ajal mõistlik laiendada riigilaenude toel tee-ehitust ja raudteede remonti. Jõulise tööturupoliitika hulka kuulub ka toetatud töökohtade hulga suurendamine.

Ei maksa ajada udu, et riik ei saa praeguses olukorras töötute jaoks midagi rohkemat ära teha. Saab küll ja peabki tegema, ainult tahet on vaja. Kui me tööhõive suurendamise, töötute ja nende peredega täna ei tegele, siis seisame lähiaastail veel palju tõsisemate probleemide ees.