Jüri Lember: Mereriigid Mongoolia ja Luksemburg. Aga meie?
Kuigi ministrihärrad moonutavad antud teemal rahvaasemike arupärimistele vastates seda drastilist arvu (moonutavad, sest ei tea, et alla viiesajatonniste aluste puhul pole ei tavapraktikas ega rahvusvahelises mõistes tegemist kaubalaevadega, vaid pelgalt rannapüügitraaleri suuruse väikelaevaga), on see Eesti puhul siiski fakt.
Laiemalt ringi vaadates avastame, et mereriigid on hoopiski näiteks Mongoolia ja Luksemburg. Mõlemal neist on omamaine laevaregister ja vastavat riigilippu kandev kaubalaevastik. Näiteks 2010. aasta oktoobri seisuga omas mereriik Mongoolia 148 laeva kogutonnaažiga 3,5 miljonit, Luksemburg 137 laeva (1,7 miljonit tonni).
Need riigid teenivad aastas sadu miljoneid kroone pelgalt laevade registrimaksudelt, milleks tavaliselt on tonnaažimaks. Kuigi neil riikidel pole ühtegi sadamat ega isegi väljapääsu merele, omavad nad registris merelaevu!
Eestiga sarnase lähiminevikuga naaberiikide Läti ja Leedu kaubalaevastikud on pärast riigipoolsete toetusmeetmete rakendamist taaskosunud. Leedu lippu kannab 62 üle viiesajatonnist ehk kaubalaevaks klassifitseeruvat alust kogutonnaažiga 379 tuhat, Läti lipu all on vastavalt 27 alust. Meie registris on alles kolm üle viiesajatonnist kaubalaeva, kusjuures 1996. aastal oli neid 45.
Eestis riigipoolsed toetusmeetmed praktiliselt puuduvad. Alates aastast 1995 on Eesti registrist lahkunud vähemalt 43 kaubalaeva ja koos nendega umbes 1300 töökohta (arvestusega 30 kohta laeva kahe vahetuse ehk meeskonna peale). Lihtne arvutus näitab, et sellel perioodil on riigil jäänud saamata 1,6 miljardit krooni üksnes maksutulu.
Kaks Tallinki laeva, Regina Baltica ja Romantika, on Läti lipu all 2006. ja 2007. aastast, mis tähendab tööjõult maksulaekumiste vähenemist 118 miljonit krooni. Jah, tõsi, Tallink laienes uute laevade arvelt ja maksulaekumiste sedavõrd kopsakat vähenemist ei toimunud. Kuid väljalipustamise tõttu ei toimunud ka maksulaekumiste kasvu.
Mõttemall, et igaüks saagu ise hakkama ja riigi roll olgu minimaalne, kahjuks merenduse rahvusvahelise konkurentsivõime tagamisel ei tööta.
Merendusorganisatsioonide surve tõttu on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis valminud riiklik merenduse arengukava “Eesti merenduspoliitika 2011-2020”. Juba selle väljatöötamise ja valitsusasutustes kooskõlastamise käigus selgus, et eksisteerib tugev vastuseis erisuste rakendamisele, mis puudutavad laevanduse ettevõtluskeskkonda ja sealhulgas meremeeste maksustamist.
Eelmise aasta 5. aprillil öeldi riigikogus, et ei ole õnnestunud veenvalt näidata seost registreeritud laevade arvu ja majandusliku kasu vahel ühiskonnale, võttes arvesse, et suurte muutuste esilekutsumiseks tuleks riigiabi anda suures mahus, mis tähendab ka otsest kulu maksumaksjale. Seda tuleb nimetada avalikkuse tõsiseks eksitamiseks, mis ilmselt on kokku kirjutatud ebakompetentsete nõunike poolt.
Mida me siis sellise tegevusetusega kaotame? Kõigepealt jäävad ära tuhanded töökohad ja (isegi maksusoodustuste rakendumise korral) sadade miljonite maksukroonide laekumine riigi kukrusse. Hoopis suurem ja raskemini korvatav kaotus on antud teema puhul noorte huvi langus meremehe elukutse vastu.
Tõsi, täna veel hoiab laevanduse lippu üleval Tallink, kuid kauaks? Viimase viie aasta jooksul on Tallink viinud neli suurt reisilaeva Läti lipu alla, kus teatavasti on meremeestel soodustusega maksud: nii sotsiaal- kui tulumaks on fikseeritud summa ehk arvestatud kahekordselt miinimumpalgalt. Meie aga kaotasime vähemalt 400 töökohta.
Kui elukutset valival noorel pole kindlust teatud palgataseme ja töötingimustega töökoha osas, omamaist riigilippu kandval alusel, kus räägitakse töökeelena ikka veel vana head eesti keelt, siis noorte huvi vastava valdkonna vastu tasahilju hääbub.
Esinduslikul konverentsil “Eesti pärast eurot” märkis Jüri Raidla, et praeguses kriisiolukorras tuleks põhjalikult üle vaadata riigi toimimisvõime, sest riigipoolne mõtlemisvõime on nõrk ja puudub oskus kuulata väljast tulevaid nõuandeid. Vaadates, kuidas on suhtutud meie kaubalaevastiku kui ühe merendusvaldkonna ettevõtlustalale rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste tingimuste loomisse ehk sisuliselt soodsa ettevõtluskeskkonna loomisse, siis tuleb temaga täielikult nõustuda.
Ei ole vist kohane nimetada mereriigiks riiki, millel puudub oma kaubalaevastik ja mille ametlikus statistikas ja majandusanalüüsides ei eksisteeri meremajandust. Tänase seisuga pelgalt mereäärse riigina on meile omane asjaolu, et juhtivate erakondade koalitsioonilepingus puuduvad üldse igasugused selgelt merendusega seonduvad sätted.
Näiteks Soome valitsusprogrammis aga räägivad tervelt neli punkti merendusest. Suure leiutaja Jaan Tatika ideekavandite sarnaselt püütakse upitada seni veel määratlemata Eesti Nokiat, kuid meile traditsiooniline ning seni veel piisavat inimressursi potensiaali omav merendus libiseb naaberriikidele tulutoovaks ettevõtlussektoriks.
Majandusteadlaste poolt konstanteeritakse, et rikkaks saab riik, mis ajab tarka majanduspoliitikat ning millel on piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu. Meil ei ole enam oma kaubalaevastikku ja oleme kaotanud olulisel määral antud rahvusvahelise transporditeenuse ekspordipotensiaali. Seega ei aja me tarka majanduspoliitikat ning seega ei tundu ka lootust olevat rikkaks riigiks saada.
Autor on Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu esimees.
