Jüri Lember: 50-aastane Kati on täielik vanaraud
See kõik toimub meresõiduohutuse seaduse menetlemise varjus, milline arutelu seisab meie parlamendis ees juba täna.
Paistab, et võimuparteide esindajatel läks eelmise esmaspäeva majanduskomisjonis, kui nad suurte tankerite kohustusliku eskortimise seaduse eelnõust välja rookisid, meelest käesoleva aasta esimene uudis: Aegna saare lähedal jooksis tanker madalikule.
Kuna infot laeva olukorra kohta pärast õnnetust ei olnud, reageeris piirivalve nii hästi kui suutis. Sündmuskohale saadeti Eesti ainuke reostustõrjelaev Kati. Mehed ise nimetavad teda vanarauaks, sest laeva ehitusaasta jääb enam kui poole sajandi taha.
Rohkem selleks otstarbeks sobivaid aluseid Tallinna lähikonnas polnud. EVA 316, millel on ka reostustõrjevõimekus, kuulub hoopis Veeteede Ameti käsutusse ja otseselt reostuse tõrjumise eest merel ei vastuta. Pealegi oli ta sel ajal Pärnus jääd murdmas, kust Tallinna piirkonda jõudmiseks kuluks koos reostustõrjevarustuse pardale monteerimisega kindlalt üle ööpäeva.
Seega võimaliku reostuse puhul temast abi poleks olnud. Poleks olnud Katistki, sest see jäi Naissaare lõunatipu juures ise merehätta ja sündmuskohale ei jõudnudki. Põhjus oli halenaljakas: deidvudi jahutusvee toru purunes ülemäärase rooste tõttu.
Piirivalve kommentaaridest võib lugeda: „Me võime taoliste rontide pardale ükskõik kui kallist ja kaasaegset tehnikat soetada ja investeerida remontidesse, kuid sellises vanuses laevad pakuvad ikka kriitilistel hetkedel üllatusi".
Õnneks läks seekord hästi ja tankeril leket ei olnud. Aeglane madalikule triivimine ei suutnud kahepõhjalisele alusele peale mõlgi miskit häda teha. Aga kui kõik see oleks juhtunud sõitva tankeriga?
Möödunud poole aastaga pole midagi muutunud. Nii, nagu Eesti Vabariigil puudus 2010. aasta 3. jaanuaril reostustõrjevõime merel, pole seda praegugi. Seda vaatamata suhteliselt leebele õppetunnile 2006. a. talvel, mil tundmatu tanker põhjustas meie looderannikul ulatusliku reostuse.
Siseministeeriumi asekantsler rahustas inimesi Vikarraadio keskpäevases saates, et ta ei ole nõus, et võimekust ei ole kuna teatud võimekus on ikkagi olemas. Jäi vaid selgusetuks milline siis. Kas ta pidas silmas Päästeametile soetatud labidaid, ATV-sid ja paari paati, millega oleks võimalik juba kaldale uhutud naftat kokku korjata? Ei tea.
Igatahes on juba kaldale jõudnud reostus kaotatud lahing – linnud ja rand mürgitatud ning selle sodi kokkukorjamine umbes 100 korda kallim kui oleks see olnud merel.
Kõige küünilisem avaldus tuli aga sellesama mehe suu kaudu hetk hiljem - uusi reostustõrjelaevu EL rahade eest ei tellitagi kaht, vaid ainult üks – piisavalt suur ja merekindel. Asjatundmatule inimesele ehk sellest põhjendusest piisaski, aga kõik teadjamehed teavad, et reostuse piiramiseks on vaja vähemalt kahte alust ning selle ühe aluse võimekus on igal juhul ebapiisav, tulemaks toime vähegi tõsisema reostusega. Algselt oli riigil kavas soetada kaks alust nagu vaja, aga taas kellegi asjatundmatu otsustaja käsi kriipsutas ühe laeva maha.
Mis siis meil ette võtta kui suur tanker kolinal madalikule sõidab ? Kas kihutada tulistjalu kirikusse palvetama, et vanajumal soodsaid tuuli puhuks, mis reostuse meie Soome lahe põhjanaabritele läkitaks? Või on veel alternatiive, kui laevu soetada ei jõuta.
Tegelikult on olemas lahendus, mis ei maksa maksumaksjale sentigi. Laevaomanike Liit ja Merendusnõukoja liikmed on esitanud Meresõiduohutuse seadusesse muudatusettepaneku, mis aitaks olulisel määral ennetada suurte tankerite madalikulesõitu ja seega ka reostusohtu.
Selleks tuleks seadustada suurte tankerite kohustuslik eskortimine puksiirlaevade poolt meie sadamatesse sisenemisel, kus on kitsad navigatsiooniolud ehk nii ühel kui teisel pool farvaatrit alla 3 miili vaba vett. Ehk kui midagi peaks tankeri masinate või rooli või elektriseadmetega juhtuma, võtaks kõrval seilav puksiir koheselt tankerit toetada või pidurdada, et vältida tema karilesõitu või kokkupõrget mõne teise alusega reidil. Väljamaised tankerite operaatorid ise on ühes uuringus väitnud, et õnnetuse- ja reostusoht väheneb eskortimise puhul tervelt 80 protsenti.
Tegemist ei oleks jalgratta leiutamisega, vaid lõpuks ometi viidaks ellu HELCOMI soovitus. Praegu on olukord selline, et kui soolise võrdõiguslikkusega olla asjad Venemaal paremad kui meil, siis merel keskkonnakatastroofide ärahoidmisega on kindlasti idanaabrid asja tõsisemalt võtnud. Nemad on HELCOMI kuulda võitnud, meie teeskleme kurte ja hoiame oma rahvusvaheliste kohustuste täitmisest kõrvale.
Nii paistabki, et majanduskomisjoni mehed, kes võimul ja otsustajad, ei jaga matsu. Eskortimise paragrahv roogiti eelnõust tuima rahuga välja. Sisulist arutelu koos argumenteerimisega ei olnudki. Nenditi vaid, et Tallinna Sadamal minevat elu kehvemaks, sest tankeri sadamakülastus kallinevat.
See väide on vale kohe kahes mõttes. Esiteks, pukseerimise lisakulu oleks marginaalne ja ei mõjuta kuidagi Tallinna Sadama käivet. Tankerite operaatorid ise pole poole sõnaga maininud, et keskkonna hoidmise lisakulu neid kuidagi häiriks.
Ja teiseks, Tallinna Sadama paranoia maksavad järgmise õnnetuse ajal kinni kalad ja linnud oma eluga ning maksumaksjad oma rahaga, sest reostus tuleb ära koristada ikka. Sadamat ja tema hääletorusid see muidugi ei huvita, kuid valitud rahvaasemikele võiks veidi korda minna. Praegu on koalitsioon seisukohal, et täiskursil edasi täislastis tankeriga ja ilma, et meil mingitki tõsiseltvõetavat reostustõrjevõimekust oleks.
Võimaliku reostusega seotud avariid ka näe ennetada ei taha - äkki Tallinna Sadama mehed platsis ja pooltühjade kätega vehkimas – pukserifirmad võtvat leiva ära.
Kuna talv on tulekul, tuleks mõnd kirikut ööpäevaringselt soojas hoida, et ikka külmetamata palvetada saaks, kui portsu otsa lendame. See ju kõige lihtsam ja taskukohasem.
