Jüri Leesment: Rongid läbi mälu

Eestis meenutati väärikalt juuniküüditamise kuuekümnendat aastapäeva ja punase terrori ohvreid; kuigi kommunistlik režiim jäi Riigikogus kuritegelikuks kuulutamata, ei muuda see olnut olematuks ega vähenda kunagiste sündmuste mõju nii tänasele päevale kui tulevikule.

On sündmusi, ilma milleta poleks me siin ja praegu just sellised, nagu oleme. Nii heas kui halvas. Selliseid, millest vaikimine ja möödavaatamine ei ole lihtsalt võimalik ka siis, kui tundub, et neist on juba lõputult räägitud. Nii oli tegelikult tänasel leinapäeval hea lugeda ka Eesti ajalehti, mis juuniküüditamisele väärikat tähelepanu pöörates näitasid oma sügavamat poolt, võimet argimelust kõrgemale tõusta.

Sest vahel annab tõelise traagika meenutamine uue ilme ka kohati nii raskena tunduvale tänasele. Lihtsalt mõtled — kui nemad hakkama said, peame ka meie saama. Kuigi kõhklusehetkedel tekib küsimus — kas see “meie” on üldse olemas. Vahel küsivad nii veel kobamisi teineteise poole teel olevad armunud, aga tegelikult võib ju igaüks sama küsida ka enda ja riigi suhete kohta.

Muidugi ei teki see “meie” iseenesest. Vaja on, et mõlemad pooled seda tahaks, ja vaja on ühiselt läbi elatud hetki. Mis kõik ei saagi ju kaunid olla. Muidu üsna omaette nokitseda armastavate eestlaste ühtekuuluvustunne on ennast tõestanud pigem ikka rasketel aegadel.

Kuna meist enamik on kuidagi selle sovetiaja läbida suutnud, olgu rahulikult kõndides, roomates, lipates või peaga vastu müüri joostes, jäävad teatud ajastu märksõnad meid alatiseks saatma.

Kõige jõhkram neist on just “küüditamine”. Ühelt poolt oli ju küüditamine millegi eelnenu tulemus, aga samavõrra ka millegi järgnenu põhjus. Nõnda ei saa kaugeltki ilusaks pidada ka kassikuldseid kuuekümnendaid ja edasist, kus vanglasse toodud televiisorit vaadates ja vorstijuppi närides suruti üha rohkem alla oma sisemist väärikust. Üksikisiku seisukohalt see ehk nii polegi, sest eks kõigi lapsepõlv plingi kaunilt ja kutsuvalt, aga Eesti kui riik, kui tervik oli tollal ometi väga haige.

Kuigi kommunistlik režiim jäi Riigikogus kuritegelikuks kuulutamata, ei muuda see olnut olematuks ega vähenda kunagiste sündmuste mõju nii tänasele kui tulevikule. Vaieldagu palju tahes.

Vältides liigseid sõnu, asja tegelikku sisu kokku võttes üks tsitaat “Postimehe” juhtkirjast: “Kui 1941. aasta juunis küüditati Eestist üle 10 000 inimest, siis kokku erinevates okupatsioonides olid meie riigi kaotused 196 000 inimest, s.o 17,5 protsenti II maailmasõja eelsest rahvaarvust. Üheksa kümnendiku ulatuses oli süüdlaseks nõukogude võim, ühe kümnendiku ulatuses Saksa okupandid.” Punkt. Tsitaadilõpp.

Just siin on lakooniline vastus küsimusele, miks Eestis peetakse kommunistlikke mõrtsukaid natsidest suuremateks kurjategijateks. Mujal Euroopas on ju hoopis vastupidi ja meid ei taheta mõista. Aga seal on ju ka tsitaadis toodud suhe enamasti vastupidine. Kui juutidel oleks hukkunute arvud sellises suhtes nagu eestlastel, huvitav, kumba nad siis rohkem vihkaksid ja jälitaksid?

Ometi ei ole Eesti suutnud või tahtnud kommunistlikke kuritegusid väärikalt hukka mõista. Räägitakse mõttetust “nõiajahist”, aga kui taoline asi tõesti peaks võimalik olema, siis on selle juured paradoksaalsel kombel just sellesama küüditamise poolt rikutud mõtteviisis ja hirmus.

Kui me oleme puhtad, tuleks rääkida pigem lunastusest, sest ka hukkamõistus on oma lunastus — ükskõiksus tähendab aga üksi jätmist.

Me ei saa oma vanematele tagasi anda kõike seda, mida nad meile on andnud. Me saame selle lihtsalt edasi anda oma lastele. Ei ole meil võimalust peatada ka neid ronge, mis ikka ja jälle läbi mälu sõidavad. Kes ajaga silmitsi seistes ta pilgule vastu peab, tunneb end ühel hetkel taas tugevamana.