Jüri Leesment: Erinev sõda meis kõigis?

8. mail 1945 lõppenud Teine maailmasõda vajutas erinevate rahvaste psüühikasse erinevad jäljed; vastaspoolte kirjutatud ajalugu on kohati nii erinev, nagu polekski tegemist sama sõjaga; nüüdki tähistab mõni uhkusega võidupüha, mõni meenutab kannatusi, mõni jälitab endiselt süüdlasi — ja omamoodi on kõigil õigus.

Kummalisel kombel liitis Teine maailmasõda inimkonda ehk rohkem kui ükski varasem sündmus aegade algusest saati. Liitis läbi jõhkrate lahutamiste, mis nii inimeste kui riikide tasandil kannavad oma armidel mitte küll lõpuni veenvat, aga siiski üle viiekümne aasta püsinud vaikust. Suures plaanis, mitte kohalikul tasandil. See on tegelik tulemus, mille hinda jäädaksegi lõpuni erinevalt mõõtma.

Erinevad jäljed, mida see katasroof erinevate rahvaste psüühikasse vajutas, viivad ometi mingis mõttes samasse punkti. Vaatamata sellele, et isegi sõja kirjutatud ajalugu on vastaspooltel kohati nii erinev, nagu poleksi tegemist ühe ja sama sündmusega. Nagu ajaloolased kinnitavad, on näiteks isegi mõne konkreetse lahingu kirjeldus ameeriklaste ja jaapanlaste sulest nii erinev, et tõesti ei taipa kohe, et räägitakse samast asjast.

8.mai kui sõja lõpupäev, mida tänane Euroopa tähistab, erineb 9. mail Venemaal peetavast Võidupühast täpselt samuti. Ju nii jääbki, ehk peabki jääma? Eestis on aga need asjad omavahel jätkuvalt segi nagu puder ja kapsad pihta saanud sõdurikausis. Kuigi rindemehed püüavad omavahel leppida, sest ega see poole valik tihti polnudki enda teha. Valida said või julgesid vaid tugevamad. Isegi sõna “veteran” USA-s või ENSV-s kandis endas ju nii erinevat sisu. Üks jääbki mõtlema, kuidas karastus teras, teine vaagib, mis toimus tapamajas korpus viis ning kolmanda jaoks on kõik ikka läänerindel muutuseta. Sõjad läksid sassi, aga mis siis.

Jõhkra sõja jäljed ulatuvad tänasesse täpselt samuti erinevalt. Ühelt poolt on tulemused nii NATO kui Euroopa Liit, teiselt poolt Gulag või kurat teab mis. Eestlase fantaasiat polegi siin vaja turgutada.

Nii ei saa rääkida liiga suuri sõnu ka rahust, mis see pool sajandit on ikkagi püsinud relvadel, nende olemasolul ja neis peituvatel võimalustel. Mis on kasvanud nii suureks, et isu tõsisemaid asju proovida on vähemalt arukamatel otsustajatel kadunud. Kuigi raha nende tootmiseks on kulunud kohutavalt. Kui kõht tühi, ajab see eriti vihale.

Ideoloogia tasandil on ebaõiglus muidugi jätkuvalt laiutamas. Nürnberg oli, aga mis kommunistlike mõrtsukatega tehtud, või õigemini — tegemata on jäetud, ei haaku nagu kuidagi mingi “võrdse kohtlemise printsiibiga”. Sõja mõjud on ideoloogliselt ära nullinud ka täiesti arvestatvad maailmavaated — sõnu rahvus ja sotsialism ei saagi õieti kokku panna, sest kohe on natsid meeles. Ja ongi kõik.

Võime ju vahel proovida surma hinda surnutelt küsida. Samas tajudes, et peale esimest surma teisi enam ei ole. Kuigi taolised fraasid ajavad paljusid veel närvi, pole ju tegelikult midagi valet selleski sovetiagses laulufraasis, mis ütleb — teel tulevikku tuhandeid on surnud, et miljonid korda elada seal saaks. Kui nii kummaline elukas nagu inimkonna kollektiivne mõistus üldse olemas on, siis viimase viiekümne aasta tema suurimaks saavutuseks on ikkagi see rahu. Vaatamata kõigele.