Millised on eilse öölaulupeo muljed?
Kõikide küsimuste vastus on inimesed, kes olid laval ja lauluväljakul. Mõlemad andsid endast kõik - laval oli veenvus ja rahva hulgas kirg. Eilsed kaadrid ja fotod on kõige veenvam vastus sellele, et Eesti ja eestlus elab. Eilsed tunded olid nii ehedad, just nimelt ehedad!
Olete ühes intervjuus öelnud, et teid õpetasid ja kasvatasid kooli asemel hoopis eestiaegsed raamatud, ajalehed ja ajakirjad. Kuidas vaadata täna Eesti algusaegadele? On sealt midagi õppida, tähele panna, üle võtta?
Eesti on sama palju muutunud kui aeg ja maailm meie ümber. Kõik on läinud nii, nagu - väikese mööndusega öeldes - pidigi minema.
Ajaloos võib olla jõnkse. Minu jaoks oli juba lapsena kogu nõukogude aeg lihtsalt jõnks ajaloos. Kogu arenguloogika on aga selline, et sellised asjad ei saa lõpmatuseni kesta. Meie põlvkonnal oli õnn elada ajal, mil need asjad muutusid.
Millist Eestit teie toona tahtsite? Ja kas saite?
Ma tahtsin kõige rohkem vaba Eestit ja selle ma tõesti sain. Koos kõigi nendega, kes meie ümber on.
Ka siis olid Euroopas valitsused, mis inimestele ei meeldinud või nad vihale ajasid. Tollel hetkel oleksime meie siin vahetanud selle jäleda kommunistliku kliki ükskõik millise Euroopa valitsuse vastu!
Ma olen praeguse valitsuse suhtes üsna kriitiline. Aga see kõik on muudetav ja seda saavad teha kõik need, kes eile lauluväljakul olid. See oli taas tõestus selle kohta, et olgu võim, milline tahes, laulud on alati tugevamad.
Kui patriootlik on tänane noorsugu?
Ma absoluutselt ei kahtle noortes, pigem usaldan neid rohkem kui oma põlvkonda. Nad on vabas Eestis kasvanud, siin hariduse saanud, neil puudub see totaalne hirm, mis oli minu vanemate põlvkonnas. Selles suhtes vaatan optimistlikult tulevikku.
Kuidas leida tasakaal eestlase, eurooplase või maailmakodanikuks olemise vahel?
Tihti on nii, et kui inimene on kusagil kaugel, siis muutub talle rahvus märksa olulisemaks... Mina usun rahvusriikide Euroopat, sest rahvustunne on jääv väärtus, mis on inimesega kaasa sündinud, see ei muutu. See on nagu perekond - sa võid ta peale vihastada, aga ta on ikka oma ega kao kusagile.
Ühe isamaalisust rõhutava erakonna populaarsus pole praegu just kõige suurem. Kas 22 aastat vabadust tähendab, et isamaa pole enam in ja märksa olulisem on palju raha ja kohe ja kõigile lubadused?
See on pealispind - sügavamad tunded ei pääse eluvõitluses tihti esile, ollakse konkreetses asjas kinni. Aga sellised päevad ja sündmused, nagu esmaspäeval Tartu lauluväljakul, näitavad, et need tunded pole kadunud. Ma ei muretse eestlaste isamaalisuse pärast, see on täiesti olemas.
Mis on tänases Eestis väga hästi?
Tõeliselt hästi on need samad inimesed - nad on alles ja olemas. Neis on need tunded alles, vaatamata aeg-ajalt vinguvale kõneviisile. Eesti kõige suurem tugevus on Eesti inimesed.
