Jüri Kukk: astuge Kaitseliitu ja toetage Ukrainat miitingutel, aga ärge minge paanikasse!

Meie inimesed on Ukrainas toimuva pärast hirmul. Pidevalt poliitikute, sõjaväelaste, diplomaatide ja nn luureanalüütikute jutust läbikäiv "meie oleme järgmised" võimendab seda hirmu. Jah - oht on olemas - see on reaalne ja me peame selleks valmis olema, aga paanikat pole vaja tekitada. Muidu hakkavad paljud varsti siit vaiksemasse kohta ära sõitma.

Noorem, vaevu täiskasvanuks saanud põlvkond ütleb juba, et 1940. aasta sündmused tunduvad olevat eelajalooline värk, aga nüüd on ajalugu taas koduõuele tulemas.

Meie pole Krimm, oleme NATO ja EL-i liige. Kui NATO meid rahu pärast ära annab, on see ka NATO enda lõpp.

Mulle meeldib hoopis see, et Krimmi sündmuste alguses toodi meie kaitseministri Urmas Reinsalu palvel Baltikumi lisaks kuus NATO hävitajat ja Ida-Virumaaal korraldati Kuperjanovi pataljoni õppus. Inimesi kutsutakse Kaitseliitu. Nii on vaja reageerida!

Kahjuks meedia aina süvendab paanikat, lähtudes ilmselt põhimõttest "negatiivne müüb." Meie inimesed Krimmis, Astrid Kannel ja Allan Muuk, on alati seal, kus räuskavad venemeelsed, aga ma pole veel näinud ühtegi intervjuud krimmitatarlastega, kes on praegu suurim venevastane jõud Krimmis.

Väga vähe räägiti aktsioonist Ida-Ukrainas, kus inimesed rääkisid ühe päeva ukraina, teise vene keeles - ikka leppimise vaimus. Peaaegu tähelepanuta jäi 60 000 inimesega sõjavastane meeleavaldus Moskvas. Ometigi aitas näiteks Venemaa Sõduriemade Liit väga palju kaasa sõja lõpetamisele Tšetšeenias.

Süda on niigi raske, ärge tehke seda hullema ootamisega raskemaks. Astuge Kaitseliitu, minge Ukrainat toetavatele miitingutele, protestige Vene saatkonna ees, aga ärge minge kaasa üldise maailmalõputunnetusega!