Jüri Estam: Tõlk Omari küsimusest kui vasakpoolsete lobistide operetist, millel on aga tõsised tagajärjed

 (99)
Jüri Estam: Tõlk Omari küsimusest kui vasakpoolsete lobistide operetist, millel on aga tõsised tagajärjed
Foto: Arno Mikkor

“Tavalised inimesed” Maali ja Laanetaguse Juss lähevad hommikul tööle, tegelevad õhtuti laste ja abikaasaga, käies nädalavahetusel Jäneda laadal.

Loodetavasti vaatavad nende pered ka telesarja “Pöörased”, mis annab ettekujutuse sellest, kui jõuliselt, pidevalt ja süstemaatiliselt me tundeid ja eelistusi manipuleerida püütakse. Ainult et olukord telgitagustes on 2013 tunduvalt hullem kui kuuekümnendatel! Ma poleks noore mehena osanud kuidagi aimata, et me silmad näevad tulevikus sellist hüpermanipuleerimist. 

Töödeldakse rahvaid ja valitsusi. Eriti väikeste maade omi. Teatavasti nimetatakse töödeldavaid seltskondi sihtgruppideks. Kui Maali kogeb, et maailmas on palju geipaare, kellel on soov abielluda, siis tegelikult on selle taga - lisaks tõelisele inimlikule dimensioonile - ka suur, professionaalne ja õlitatult töötav veenmisküsimustega tegelev armee, nagu hiigelorkester.

Kombatakse. Kombatakse alalõpmata. Elus tasub tihti hakata lõksu otsima, kui kostab hüüe “keegi peaks midagi selle, teise või kolmanda asja suhtes ette võtma”, ehk tahetakse hakata näiliselt sentimentaalset tegevust arendama. Tegelikult ollakse huvitatud sellest, kas vabariigi valitsusel, aga ka tädi Maalil on Afganistani tõlkide suhtes äkki nõrgad ja järeleandlikud närvid. Maali ja Jussi arvamus on oluline. Rohkem kui üks Maali sõpradest ei soovi, et teda peetakse sallimatuks või siis selektiivseks, sest see on suurem surmapatt kui kümne käsu rikkumine kunagisel ajal, ja olla rassistiks tembeldatud - ka see ei kõla kenasti. Käib survestamine.

Seotud lood:

Me ei tea kas Eestit kombati, kui otsiti Ida-Euroopas riike, kus islami mässulisi eufemistlikult öeldes salajastes hoonetes “üle kuulati”. Seisime vist vähemalt tolles küsimuses kindlana, ega lubanud Eesti territooriumi kasutada piinamisteks. Valitsus on Eesti-Vene piiri küsimuses püssi aga põõsasse visanud ja eestlaste huve kahjustamas. Afgaani tõlkide suhtes pole me rinne õnneks veel varisenud.

Maali näeb vaimusilmas: “Omar” käib savist vallide ja moonipõldude vahel kuuvalgel ööl ja kusagil kaugel täristatakse relvadest. Omar kardab. Kuid kas Maali hoomab, et Lääs on käitunud rumalasti ja lääne ühiskondi kahjustavalt, tembeldades suure osa Intifadas osalenud või sellega kokku puutunud inimestest mitte mässulisteks või sissideks, vaid terroristideks? Et ei oleks olnud vaja konventsionaalseid vägesid Afganistani saata, ja ärme Iraagist üldse räägime? Kas Maali tajub, et meid on juba piisavalt karistatud Lääne halbade otsuste eest vigastada ja surma saanud meeste-naiste näol, ja et nüüd tahetakse Eestit ka veel täiendavalt “karistada”, sundides meid Omarit ja temataolisi tulevikus lausa konveieril vastu võtma, ka siis, kui me instinkt haistab ohtu viisi suhtes, kuidas seda teha tahetakse? Küsin vahele - kuidas saab Omar olla piisavalt tark, et tõlkida, kuid omaenda riigi ajaloo suhtes nii halvasti haritud, et mitte mäletada: Afganistani hüütaksegi impeeriumide kalmistuks? Kas Omarit - kes oma anonüümsuses kujutab endast pigem romaanitegelast kui luust ja verest inimest - ei peksa omad vitsad?

Kas Eesti inimene adub, et Omar pole kaugeltki üksinda kõiges selles? Et kogu Euroopas lavastatakse suurt etendust nimega “Afgaani tõlgid”, mille taga on võimas mitmesaja töötajaga lobiorganisatsioon nimega Refugee Action, koos Briti liberaaldemokraatidega? Et afgaani tõlkide asja heaks töötavad õigusabifirmad, ja et mängus on suured rahad? Ilmselt on tegelik pilt sellest isegi veel liigendatum.

Pole nii lihtne, nagu Ahto Lobjakas ja mõned teised meile serveerivad, et Omar on hirmunud, eestlaste südamed kalgid, ja me südametunnistused peaksid olema mustad. Lisaks inimlikule draamale päris elus lavastatakse meile suurt süžeed, millel on lausa ostapbenderlikke sugemeid. Hiljutises intervjuus Delfile ütles hr. Lobjakas, et tal on häbi situatsioonis, kus Eestile “kõlbab müüa elamislubasid ja kodakondsust küll”. Mulle meeldib mõte, et Eesti kodakondsus muudeti juba ammu lõbutüdrukuks isegi veel vähem kui hr. Lobjakasele.

Pean end endiselt idealistiks, kuid ei maksa mõelda sentimentaalselt. Nimelt kavatseb juristide poolt löögi alla seatud Suurbritannia valitsus pakkuda 600 tõlgile kas võimaluse Inglismaale elama tulla VÕI tasuda ühekordne n-ö valuraha neile isikutele, kes on nõus kas Afganistani elama jääma või leidma enesele teise elukoha kusagil selle läheduses. Tõlkide või siis vähemalt nende ühe osa jaoks ei tundu varjupaiga küsimus üldse nii üheselt eetika vs. “reetmise” küsimusena vaadeldav olevat, erinevalt sihtgruppidest, kelle jaoks just seda tahku võimendatakse. Etteruttavale varjupaiga andmisele või sellest loobumisele on juba määratud konkreetne rahaline väärtus, millist asja nimetatakse tarbekaubastamiseks. Ameerikas töötab muide spetsiaalne juristide klass, kes kihutab kohale iga kord, kui toimub autoõnnetus, et kopsakate vahesummade eest kindlustusfirmadelt raha välja nõuda. Midagi sarnast on õhus ka praegu, meie tunnetega selles küsimuses manipuleerides.

Loodan kirjutada kunagi sellest, kuidas võimalikult õiglane ja heastav pattude lunastamine välja näeb, aga ka sellest kuidas suurriikide taha kipub sageli jääma hõimude suhtes murtud lubaduste ja lootuse kuritarvitamiste pikk jada, kuid need on juba teised teemad.

"Ennetava varjupaiga” uus-rumal leiutis solgib asüüliandmise senist mõistlikut loogikat

Liberaalid (ameerika tähenduses) on leiutanud uue idee, mille nimi on profülaktiline ehk ennetav või siis “igaks juhuks” varjupaiga andmine. Sellega minnakse kätega tsivilisatsiooni aastakümneid ja isegi aastasadu hästi teeninud varasemate õigusprintsiipide kallale. Poliitilise varjupaiga andmise klassikalise ja mõistliku mudeli kallale.

Viimastel aastatel on Läänemaailmal - Eestil kaasaarvatud - hakanud juhtmed mitmetes olulistes õiguslikes küsimustes sassi minema. Võtame näiteks Euroopa vasakpoolsete idee anda valimisõigus mittekodanikele kohalike omavalitsuste tasandil. Tänu sellele Eesti jaoks eriti tähendusrikkale improvisatsioonile tundub meie pealinn nüüd jäädavalt Keskerakonna raudses haardes olevat, samal ajal, kui see järeleandmine pole suutnud ära hoida süütepudelite massilist loopimist Pariisis ja Stockholmis “mässava noorsoo” poolt. Meil tahavad mõned oportunistlikud poliitikud anda võibolla isegi Eesti oma kabinetivaikuses sulest välja imetud valimisõiguse alaealistele, kuigi poliitiliste otsuste langetamine eeldab, et oleks parem, kui otsustetegijad oleksid küpsed ja (loodetavasti) võimelised ratsionaalselt mõtlema.

Nüüd juhib Suurbritannia meid Omari juhtumiga halvale teele. Genfi pagulasseisundi konventsioon sätestab, et pagulane on „välismaalane, kes põhjendatult kartes… viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki, ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset… “. S.t.: pagulane on isik, kes on kodumaalt juba põgenenud, ja keda ei tohiks vastu tema tahtmist koju saata, kuna temaga juhtub seal poliitilistel või teistel põhjustel tõenäoliselt midagi halba. Suurbritannia ei suuda tänapäeval isegi ära oodata varjupaigataotleja Inglismaale tunneli kaudu füüsilist saabumist, vaid käib ülemeremaades potentsiaalseid pagulasi värbamas! Tahetakse, et ka Eesti läheks sellele liimile.

Anglosaksidel on kõnekäänd, mille kohaselt ooperietendust ei saa lõppenuks lugeda, kuni tüse daam on oma aaria esitanud. Tuleb varuda kannatust, kuna ei tea ette, mida elu meil tuua võib. Hamid Karzai käis ju meie presidendil külas alles mõne päeva eest! Ei ole ju (veel?) nii, et taliibid oleksid haaranud võimu Afganistanis. Karzaid ennast pole poodud ega maha lastud. “Omar” pole Eestisse saabunud ega küsinud siin asüüli, nagu normaalselt tehakse. Kuni ta ei viibi varjupaigataotlejatevVastuvõtukeskuse seinte vahel Illuka vallas, ei tohiks EV võimud tema suhtes üldse midagi ette võtta, Omari etteruttavast siiasõidutamisest rääkimata.

Lääs EI kohelnud Eestist NKVD ja punakorra tagasituleku eest 1944. põgenenuid reeglina kandidaatidena poliitilise varjupaiga saamiseks

On käiku lastud eksitav sõnum, nagu eestlased peaksid end nüüd kokku võtma ja looma järeleandliku pretsedendi Omari ja temasuguste suhtes moraalse pariteedi pärast. Et meil on karmavõlg ja moraalne kohustus käia mööda maailma konfliktitsoone ja suisa küsida, kas keegi tahaks Eestisse elama tulla.

Öeldakse, et mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Impeeriumid saavad lubada enesele käitumist, mis ei tule kõne alla väikeriikide jaoks. Sellel mündil on ka teine külg. Härg ehk väikene ja demograafiliselt-kultuuriliselt ohustatud eesti hõim ei saa enesele lubada eestluse kehvas seisus inkubaatori uuristamist samasuguse lahkusega, nagu seda on otsustanud teha näiteks multikultuursusele lõplikult käe andnud Suurbritannia. Eestlaste peamine ülesanne on ka pärast meid veel kaua kestma jääda. Tegelikult käime aga hõimu kestmise küsimusega pidevalt lausa piiri peal, 1939. aastast saadik. Praegune olukord on akuutseks muutunud. Olles lasknud enesel libiseda Brüsseli ülemvõimu ja üleilmastumise alla, on eestlastel muutunud erakordselt raskeks kehtestada rätsepaülikonna reegleid spetsiifiliselt Eesti jaoks, kuigi Toomas Hendrik Ilves ütles alles hiljuti - minu jaoks veidi kummastavalt: “Ainult meie ise saame otsustada selle üle, mis on Eestile ja Eesti rahvale kõige parem. Nii jääb see ka edaspidi, see on meie kohus…”

Ennustan: maailm jääbki pingekoldeid tekitama, arvatavasti kasvava hooga. Ja küsin: mida suuremaks kasvab potentsiaalsete tarbijate isu vaestes riikides (meie endi väljaränne langeb tegelikult osalt selle rubriigi alla), mida teravamaks pöörab toiduainete defitsiit, mida ülerahvastatumaks me maailm muutub - kas pisikene ning surve all olev eesti hõim saab enesele “Welcome to Estonia” ehk “tulge ja jääge” silti lõputult lubada?

Leidub hääli, kes pressivad: “pagulaseestlastele anti paljudes riikides asüüli pärast II maailmasõda. Järelikult ütleb moraalse sümmeetria printsiip, et eestlased Eestis peavad nüüd Omari-sugustele samaga vastama”. On siin tegemist arvamusekujundajate teadliku ja lihvitud mõjutussõnumiga või on selle lansseerijad lihtsalt süüta, kuid halvasti informeeritud isikud? Tegelikkus nägi teistmoodi välja. Britid näiteks lubasid pärast II maailmasõda tuhandetel noortel balti naistel Saksamaa laagritest Inglismaale sisse rännata rangete viieaastaste töölepingute ja mitte varjupaiga andmise printsiibi alusel, lõhkudes sealjuures paljusid peresid. USA halastas ajutise erikvoodiga bolševismi eest põgenenud baltlaste peale, kuid ka Põhja-Ameerikasse pääsenute puhul ei saa öelda, et enamus neist oleks palunud või saanud poliitilist varjupaika. Üldiselt kohtles Lääs NKVD julmuste ja Nõukogude režiimi Baltikumi tagasisaabumise eest põgenenud baltlasi mitte varjupaiga soovijatena, vaid tööjõuna, mõningaste eranditega. Arvestades baltlaste haridustaseme ja tööka iseloomuga tõi see konkreetne elamislubade andmine reeglina kasu mõlemale poolele. Mis karmavõlast me siis nii väga räägime, eriti kui Ida-Euroopa jäeti pooleks sajandiks kommunistide kätte virelema?

Muidu vasakpoolsuse poolest tuntud Ameerika kirjanik Gore Vidal - nüüd mullatoidul - küsis ühel 1999. aastal Dublinis peetud etteastel: “Kuna Norra on piisavalt suur ja lage, et tekitada seal ruumi 40-50 miljonile kodutule bengaallasele - kas seda ka teha tuleks? Ja kas norrakaid tuleks vastava võimaluse pakkumata jätmise puhul rassistideks tembeldada?” Veidral kombel piitsutavad end selliste salonglike diskussioonidega üksnes läänlased, minu teada aga bengaallased ja somaallased näiteks mitte, uhkest suahiili hõimust rääkimata.

Mulle meeldivad Eesti kosmosesõiduk ESTCube ja Birgit Õigemeel, kuid sageli tänapäeva Eesti muidu ei imponeeri, mida on valus väljendada. Paljusid väärtuslikke asju on Läänes viimastel aastakümnetel kahjuks degradeeritud, nende hulgas varjupaiga kui rangelt selektiivse humanitaarse institutsiooni väärtuse hoidmine. Asüüliõigus ei ole odavalt kinkimiseks ega latt madalaks laskmiseks. Jäägu valitsus siis selles küsimuses targale joonele ja näitame vähemalt selles teistele teed.

Kui Afganistan peaks koalitsioonivägede juhtide seisukohalt tulevikus aia taha minema, võime Omariga rääkida, menetledes tema kaasust lihtsalt eksisteeriva õiguskorra alusel.