Jüri Estam: “Sõbrahinnaga” saadud kopterite probleem oli ette teada

 (73)
Jüri Estam: “Sõbrahinnaga” saadud kopterite probleem oli ette teada
---

Olles “rahvaauto” VW mootori kõik kulunud osad oma kätega kunagi uute vastu vahetanud, oskan hinnata autot, mis on nii töökindel, nutikalt tehtud ja suhteliselt kvaliteetne.

Selle töökorras hoidmine ja remontimine ei põhjustanud peavalu ega viinud mind ebameeldivasse olenevusse autofirma lukkseppadest.

Politsei-ja Piirivalveameti Lennusalga kopterirahval on juba suvest saati kaelas tehnilised nuhtlused, kui mitte isegi peaaegu AgustaWestland AW139 kopterite sellele struktuurile üleandmise algusest peale. Äsjane Postimehe juhtkiri nentis selle tõsise küsimuse suhtes: kui Lennusalga päästjate tehnika veab jätkuvalt alt, puudub eestlastel õigus oodata, et liitlasriikide hävitajate piloodid patrulliksid Eesti õhuruumi. Miks riskida allakukkumise puhul hukkumisega, eriti siinsetes külmades rannikuvetes, kui eestlased ei panusta piisavalt kopterivõimekusse?

Nüüd teab ka tädi Maali seda, mis oli juba mõnda aega “avalik saladus” Eesti kopterispetsialistide jaoks. Asi pole olnud Lennusalga suutmatuses planeerida, vaid selles, et riiklike eelarvekärbete tuhinas hoidsime kokku Agusta kopterite tagavaraosade lao arvelt. Sellele lisaks ka saatuse iroonia — möödunud kuul tuli välja, et AW139 kopterite sabarootoreil võib küljes olla eluohtlik defekt. Tegemist siis mitme paha teguri ühtelangemisega.

Saime Schengeni piiride valvamiseks uued läikivad kopterid suisa poolmuidu Brüsseli abiga, aga kaasavaraks suurel hulgal tagavaraosi meile just ei kingitud. Varuosade nappimine on meie “isiklik probleem”, milline teema pääses nüüd tähelepanukeskmesse. Järjekordne näide sellest, et sõbrahind on mõnikord asi, mis võib maksta hiljem kätte. Millal AgustaWestland lahendab lõplikult sabarootorite probleemi pole päris selge.

Seotud lood:

Sõbrahinna eest saadud “hobuse” suhu ei vaadata, seep see ongi, aga probleemid olid osaliselt etteaimatavad juba siis, kui läikivad itaalia kopterid tegid meil debüüdi. Varem kasutas Lennusalk usaldusväärset vene “lendavat mahtuniversaali” MI-8, millega saab maanduda n.ö. igas suvalises metsatukas. Haiglate kõrvale rajatud ja teistel eelnevalt ettevalmistatud maandumisplatsidel tunneb AW 139 sugune “linnakopter” end hästi, aga Eesti on paljude metsade ja talude maa, mitte üks suur ja sillutatud parkimisplats, nagu võib utreeritult öelda näiteks Saksamaa kohta. Kui rääkida autode keeles muretsesime AW139 näol midagi Audi või Fiat sõiduauto taolist, millega sõidetakse üldiselt tavateedel. Raskemates teeoludes, maastikul aga ka tavateedel sõitmiseks soetab talumees või jahimees enesele aga midagi kas UAZ-i või Land Rover’i sugust.

Isegi lihtsa MI-8 kopteri töökorras hoidmine on kordades keerulisem kui Žiguli või VW kallal nokitsemine garaažiboksis, aga venelaste kui ameeriklaste tuntud kopterite kohta võib kindlasti öelda: need on robustsed tööhobused mis ei põe lastehaigusi.

Millalgi leiavad aset kopterihanked Õhuväe tarvis. Praeguses situatsioonis on õigustatud öelda: mida varem, seda parem!

Millised on meie kopterivajadused suures plaanis? Kui Eesti oleks suurem ja rikkam maa, soovitaksin: muretseme mitut liiki koptereid. Õhuväele transport- ja tuletoetust andvaid koptereid, Lennusalgale neljas-viies praegusest suurem kopter metsapõlengute kustutamiseks ja selleks juhuks, kui laevameeskonnad ja reisijad peaksid päästmist vajama. Või siis terrorismi- ja piraatlusevastaseks võitluseks, aga ka lendava kraana rollis, raskemat sorti esemete transportimiseks. 

Praegused Agustad (või midagi veidi väiksemat) kuluksid ära autoõnnetustes kannatadasaanute ja infarkti- ning insuldihaigete suurtesse haiglatesse kiireks toimetamiseks, lisaks muidugi piiri valvamisele. Aga me pole suur ja rikas riik. Võimalik — isegi tõenäoline — et Eesti ei hakka omama väga mitut liiki koptereid.

Vajadusest olla alaliselt valmis NATO lendurite päästmiseks oli juba juttu, ja mitmest muust asjast ka. Multifunktsionaalsete võimetega kopterite omamine tähendaks väikese Eesti jaoks ilmselt seda, et ka Kaitsevägi oleks tulevikus vajaduse korral kaasatud n.ö. halastuslendude tegemisse tsiviilsektoris.

Vajame töökindlaid koptereid mis on teinud läbi tuleristsed. Kuna jutt käib militaarsetest variantidest, võiks vaadata juba selliseid, millede külge saab hõlpkorras ka relvi kinnitada.

Kui Leo Kunnas küsis k.a. 13. jaanuaril “Milleks Eestile veel koptereid?”, ei olnud Agusta kopterite suhtes veel avanenud see vaatepilt, mis meid nüüd kimbutab. Teiste võimaluste hulgas tuleks lihtsalt kaaluda olemasolevate kopterite väljavahetamist teiste vastu tulevikus. Nagu kolonel Kunnas, olen ka mina esmase iseseisva kaitsevõime arendamise tähtsust järjekindlalt toonitanud. Praegused hädad näitavad siiski, miks oleks vaja paremaid seinast seinani vajadusi katvaid usaldusväärseid transpordikoptereid, millede soetamise vastu Kunnas argumenteeris 9. kuu eest. Too Leo Kunnase murest kantud kirjutis oli puhtal kujul kaitsevõime keskne. Kitsad esmase kaitsevõime kaalutlused ei võta arvesse kõiki tegureid, eriti mis puutub riigi kohustusse tegeleda tsiviilelanike vajaduste ja ootustega rahu ajal.

AgustaWestland 139 tüüpi kopter ei ole näidanud ennast parimast küljest. Pikaajalises plaanis peaks Eesti muretsema — miks ka mitte Siseministeeriumi Lennusalga jaoks — midagi praegusest usaldusväärsemat. Midagi, mis annab rohkem võimalusi. Midagi sellist, näiteks, mis on teeninud meie liitlasi truuisti läbi paksu ja vedela. Interoperatiivsus liitlastega ja põimumine nendega kus võimalik on arvestatav väärtus. Isegi kiiresti otsustades on hangete tsüklid suhteliselt pikad, enne kui toimub esimene tarne.

Millal Õhuväe tarvis hange korraldatakse (tegelikult tuleks öelda “Õhuväe ja Maaväe tarvis”, sest keda tulevaste transpordikopteritega ikka nii väga transporditakse, kui mitte maaväälasi) — seda tuleb küsida Kaitseministeeriumi töötajate käest. Igatahes on militaarsete kopterite ost kirjas Kaitseväe arenguplaanis. Peagi valmiv Ämari lennuväli ilma Eesti oma õhusõidukiteta jätaks kuidagi kentsaka mulje! Pole mõtet lasta kopteripilootidel, kes on praegu saamas väljaõpet mitmemootorilistel multifunktsionaalsetel militaarkopteritel Alabamas ja Inglismaal, tulla koju ja minna niisama rooste.

On räägitud-kirjutatud sellisest loogilisena tunduvast tuleviku lähenemisest, mis — samasuguste masinate kasutamise puhul — liidaks kahe ametkonna varuosade lao, hoolduse jms, jättes masinapargid lahku. Sellisel juhul teeks militaarne pool ehk Õhuvägi logistilist koostööd Lennusalgaga, mis allub tsiviilvaldkonna jõuministeeriumile. Masinate kasutamise ja ülalpidamiskulud kataksid osapooled eraldi, aga väljaõppe (osalt), eriti aga hooldamise jms teostamiseks võiks eksisteerida ühisosa. Kaitsevägi teaks, et kriisi- või koguni sõjaolukorras on tal kasutada täiendavaid koptereid, koos treenitud meeskondadega. Muidugi on selle küsimuse püstitus delikaatne. Igal ametkonnal on omad huvid, oma mundriau jne. Selleks võiks vaja minna abi kõrgemalt, kabineti tasandilt. 

Sellise skeemi kasutuselevõtmise puhul oleksid ülalpidamiskulud väiksemad kui eraldi tehes, mis rõõmustaks maksumaksjaid. Kõne alla võiksid tulla ka suuremad kokkuhoiu “diilid” kas Rootsi või Poolaga. Vastav militaarne koostöölepe on meil Rootsiga olemas. Suurem või väiksem ühtlustatud hooldussuutlikkus Põhja Balti piirkonnas koos Poolaga aitaks vähendada neid kopteritega seonduvaid probleeme, mida elame Lennusalgaga praegu valusasti üle.

Sellele arvamusloole järgneb ka teine osa.

Täielik avalikustamine: Kommunikatsioonikonsultant Jüri Estam on osutanud kontaktteenuseid helikopterifirmale Sikorsky mittetasulise nõustajana, lepingulises suhtes Sikorsky’ga olemata.