Jüri Estam: Kuidas Savisaar laskis KGBl minema lipsata, II osa

 (260)
Jüri Estam: Kuidas Savisaar laskis KGBl minema lipsata, II osa
Foto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht

Jüri Estam jätkab oma kaheosalist sarja, kuidas 1990ndate alguses polnud Eesti Vabariigis piisavalt inimesi, teadmist ja jõudu, et ENSV KGB arhiivide provokatiivne materjal siia jätta.

Ahjud lõõmasid nii Tallinnas kui Tartus

Kapo töötaja Arpo nendib, et enne iseseisvuse ja kaitsevõime taastamist ei saanud EV jõuga takistada Venemaa relvastatud üksuste tegevust Eesti territooriumil. Ekstrapoleerin sellest lausest: järelikult kannatas seotud kätega ja rammetu EV valitsus just selle tõttu välja KGB edasitegutsemist (ma ei pea siin silmas Nõukogude ehk Vene piirivalvet, see on teine lugu).

Kui kindlad me oleme, et Vene üksused oleksid sekkunud, vältimaks tšekistide peahoone “eestlaste” kätte minemist? 

Tartu on muidugi Tartu, kuid seal ei takistanud keegi KGB osakonna ülevõtmist. Too operatsioon läks libedalt. Keda me ei näinud Tartus oli Savisaare jõuorganid (politsei näiteks) takistamas dokumentide põletamist, milline tegevus oli ilmselt olnud juba mõnda aega täies hoos.

Oleks me teadnud tollal, et Tartu KGBlt konfiskeeritud päris mitu kotitäit dokumente toimetatakse aasmäeistide kätte ja sealt edasi Tallinna KGB ja siis veel Venemaa kätte, nagu kirjeldati hiljem Riigikogu kõnetoolist, oleks tulnud käega lüüa ja Tartu KGB maja ülevõtmise aktsioon lihtsalt ära jätta. See ei tasunud sinnasõitmise vaevagi. 

Seotud lood:

Katsusin oma käega kuuma põletusahju Tartus. Siis lõpetasime selle tegevuse. Meid ei takistanud seda tegemast ükski punaväelane ega miilits, kohal olid vaid KGB, käputäis ERSP inimesi ja Tartu kaitseliitlased, keda tänuga mäletan. KGB mehed loovutasid hoone.

Läksid ära ja kõik.
Tallinna situatsiooni kohta kirjutab kaitseliitlane Juhan Algus: “Üldse oli olukord KGB (Tallinna) hoone juures (27. augusti varahommikul) keeruline, sest politseid ega Kodukaitset ei olnud ja hoones viibivad NA sõdurid käitusid küllaltki mõnitavalt. (Ja… jäi arusaamatuks aktsiooni tähtsus. Kui otsustati, siis oleks ka pidanud meile lubama hoonesse siseneda, küll oleksid mehed leidnud võimaluse (nad) seest välja suitsetada ning võtta arvele kõik need dokumendid, mis veel põletamata olid. Terve see öö KGBlased purustasid ja põletasid, järelikult oleks sealt midagi ikka saadud.”
Kaitseliidu kätes oleksid arhivaalid olnud ilmselt kordades kindlamates kätes, kui usaldatuna Hardo Aasmäe ja ko-le. 

Algus meenutab, et juba “25. augustil helistati Kodukaitse staabist Manivald Kasepõllule koju ja paluti teda tulla Tallinna. Andrus Öövel tegi KL ülemale ettepaneku osaleda algavas operatsioonis, mille käigus pidi valve alla võetama KP ja KGB hooned.” Operatiivse kasu lõikamise seisukohalt oleks tulnud see operatsioon tegelikult veel varem läbi viia - alates juba 20. või 21. augustist.

Tagantjärele tuletan, ja praegu on see tõesti vaid Estami tuletis: Toompea planeeris aktsiooni meelega täpselt nii nagu see välja kujunes - peibutisena selleks, et vältida Kaitseliidu autonoomset aktsiooni, mis oleks tõenäoliselt lõppenud KGB maja eduka ülevõtmisega. Millisel puhul dokumendid oleksid ikkagi võinud rännata Venemaa kätte, kuna ükski asi ei oleks muutnud asjaolu, et püramiidi tipus istus Savisaar.

Vene vägede pogromm: kui tõenäoline? Ja mis sellest?

Oleksoloogilise teoretiseerimisega on nagu on. Kuid siiski! Teame, et paljukardetud 76. õhudessantdiviis keeras otsa ringi ja sõitis 22. augustil tagasi Pihkvasse varsti pärast seda, kui teletorni juurde ilmus näpuga viibutav ja hea veenmisoskusega hr. Savisaar. Kas dessantnikud oleksid siis tõesti naasnud mõni päev hiljem Eestisse, pärast meeleavaldajate võitu tagurlaste üle Moskvas, seda siis uudise peale, et see sama Edgar Savisaar on võtnud üle oma enda “ENSV KGB”?

Legend räägib, et Hr. Savisaar päästis meid intrite eest Toompeal, ja suutis ajada löömameeste suure soomusüksuse teletorni juurest minema. Kuidas kartis siis selline alfa isane KGB ülevõtmist, olles teinud KL meestele korralduse sõita selleks igast Eesti nurgast kokku? Vaevalt, et Öövel tegutses omal vastutusel.

Loe veel

Pärast Jeltsini võitu ja pärast 23. augustit oli situatsioon terves endises NSV Liidus kardinaalselt muutunud. Eriti tol hetkel olid Vene ohvitserid oma garnisonides ettevaatlikud. Mälu värskendamiseks: Valge Maja Moskvas oli ju Nõukogude üksustest täiesti ümbritsetud 1991. a augustis, kui Jeltsin oli tanki otsas, kuni sõdurid läksid meeleavaldajate ehk rahva poole üle, mis on vene sõjaväelastele niivõrd tüüpiline käitumine. 

Kui Toompeal oleks 1991. pukis olnud üks ainus Vabadussõja aegsetest väejuhtidest, oleks Rein Sillarit ilma pikemata sunnitud maja võtmed üle andma, mitte ei oleks esinenud seda farssi, mida Mägi meile kirjeldab ja mida Martin Arpo tundub kuidagi õigustavat. Miks nüüd, 20 aastat hiljem, kaitsta Savisaare ja Aasmäe määrdunud mundri au?

Oleksime pidanud käituma nagu enesekindel riik, võttes KGB ja selle varad ühe ropsuga üle, nagu seda tehti mujal, halbade tagajärgedeta. Või oleme me muutunud aastatel 1918-20 edukat vabanemissõda pidanud rahvast jänesteks? Kas on nii, nagu sageli kostetakse laulva revolutsiooni kohta, et “Jumal tänatud, see möödus ilma veretilgata”? Sellele filosoofiale tuginevalt ei oleks romaan “Nimed marmortahvlil” kunagi sündinud, ja film ka mitte. Vabadussõda oleks jäänud aset leidmata.

Ukrainast sai 1991 aastal tükiks ajaks üks maailma tähtsaimatest tuumariikidest, kuna kontroll oma territooriumil paiknevate NSV Liidule kuulunud relvaladude üle läks ukrainlaste kätte. Leidus liiduvabariike, kes võtsid oma osa NSV Liidu “pärandvarast” relvade näol oma valdusesse. Ka meie väitsime, et teeme seda… Ilmselt oli KGB teave Eestisse jäämine mõningatele tegelastele siin kardetavam kui aatompomm.

Simm võllas, Savisaar Mercedese roolis

Miks kogus Savisaare valitsus kaitseliitlased Tallinnasse 27. augustil 1991, et nad jätta seejärel lihtsalt passima? Üks KL juht rääkis, et tema mehi ähvardati lõpuks “omade” poolt jõuga, kui nad Pagari tn. hõivamise operatsioonist ei loobu. Mina ei usu, et Nõukogude Armee oleks meid KGB peahoone ülevõtmise pärast verre uputanud. Ja ei mäleta, et vene üksused oleksid liikunud tol õhtul Tallinna tänavail. Üks üllatusoperatsioon - näiteks pärast pihkvalaste tagasipöördumist - ja see oleks olnud tehtud tegu. Asi ei seisa selles, et meie valitsus oleks löönud vedelaks. Seda lihtsalt ei soovitud.

Edgar Savisaare juhitud valitsus ei rakendanud Kaitseliitu, vaid takistas mehi, kes olid täiesti valmis KGB peahoonet üle võtma. Peaeesmärk ei oleks olnud dokumentide hävitamise peatamine, aga oleksime saavutanud selle pealekauba. Toda kaitseliitlaste operatsiooni ei takistanud “vene relvastatud üksused” ega ilmselt ka KAPO, vaid selleks ajaks juba mitu päeva iseseisvana eksisteerinud Eestit valitsuse konkreetne koosseis. 

Mäletan kuidas Tartu KGB põletusahjud hõõgusid, kuidas tühjaks riisutud Pagari tänava keldris mulle suurt ja hirmsat purustusmasinat näidati, ja kuidas kõrvalised isikud tuhnisid KGB järelejäänud pabereis veel kuude kaupa pärast seda, kui hoone oli lõpuks meie valitsuse kätte rännanud. Seda oli kafkalikult kummaline ja valus kogeda, vastupidine sellele, mida üks normaalne valitsus oleks teinud eesti huvide kaitsel. 

Elu on imelik. Herman Simm kannab pikka karistust, kuna andis salajased dokumendid venelastele. Aga 1991 ei takistanud teised vastutavatel kohtadel olevad isikud Eestile oluliste dokumentide massilist hävitamist ning sinnasamasse Venemaale toimetamist. Dokumente, milledest paljude tundlikkuse aste ei ole Eesti huvide mätta otsast vaadates ilmselt väiksem nendest, mida Simm müüs. 

Selle asemel, et seista meie eest, talitasid Harri Mägi raamatu peategelased välisriigi kohutava repressiivorgani ja selle varaga moel, mis peaks olema kriminaalselt karistatav. Simmile määrati vabadusekaotus, aga KGB “ülevõtmise” käkikeerajaid valitakse tänutäheks jätkuvalt tagasi kõrgetele kohtadele. Teisi neist määratakse hästitasustatud Eestile strateegilise tähtsusega töökohtadele. Ning kolmandaid kutsutakse jutusaadetesse nagu hinnatud sõpru.

Ja keegi ei iitsata.