Jüri Estam: Ilvesest on saanud “lombakas part”
Need erakonnad ja see osa ühiskonnast, kes ei seedi Rahvaliitu, nägid Toomas Ilveses vahendit Arnold Rüütli errusaatmiseks. Seega Ilves kui terminaator — roll, mis läks kähku ja mida tal tuli etendada vaid üks kord.
Teine põhjus, miks härra Ilvest valiti, on Balti riikidele või õigemini kommunismi küüsist pääsenud eurooplastele omane reaktsioon: “nad on Läänest (Ilves, Vīķe-Freiberga, Adamkus) — oletatavasti teavad nad, mida teha tuleb. Pealegi veel kipuvad meie omad olema sageli korrumpeerunud, loodetavasti on välisbaltlased immuunsemad korruptsiooni suhtes.”
Kolmas asi, millele ilmselt loodeti, ja küllap et kõige olulisem, seda eriti Toomas Hendrik Ilvese latentseid kommunikaatori võimeid silmas pidades: presidendilt tahetakse, et ta — inglise keele keskmisest paremini valdajana — oleks eestlaste tõhus esindaja raja taga. Ilves seega kui Eesti ikoon, Ilves kui kommunikaator, kui meie tšempion selle inglise keelest laenatud mõiste veidi vähemtuntud tähenduses. Mitte tšempion kui võiduplatvormil kõige kõrgemal seisja, vaid tšempion kui rõhutute eest seisja. Kui kaitsja, võitleja ja eestkostja.
Praeguseks on vist aru saadud, et kommunikatsioon ei ole tegelikult valdkond, kus Toomas Hendrik Ilves tunneb end alati nagu kala vees, samas kukub see tal parematel päevadel siiski hästi välja, eriti inglise keeles. Sadagu pussnuge, aga see peaks olema tema järgmise viie aasta peamine töölõik. Kõik teised kahvatuvad selle kõrval.
Näen Maarjamaad oma vaimusilmas alati kui naist. Kui sellist naist, keda on meie pika ajaloo vältel korduvalt alandatud ja koguni vägistatud. Keda on rusikaga otse näkku löödud. Kui pereema, kes seisab vintsutatuna meie ees, kuid kes kasvatab sellele vaatama oma lapsed suureks, annab neile armastust, ja püüab oma vaoshoitud muresid mitte välja näidata. Kellel õnnestub alati, ka siis kui hambad huulde löödud on, naeratusega näol oma saatusest üle olla. Oleme rahvas, kes end kokku võtab. Ka praegu.
Minul aga on raskusi imagoga Eestist, mida meie juhid on serveerinud viimase 20 aasta jooksul. Ei tunne ära seda klantspilti meist, mida globaalne ajakirjandus meile meist endist viimasel ajal tagasi peegeldab. Kui laenata üks oskussõna turustajate ja turundajate leksikonist, käib jutt sellest, kuidas tuleks Eestit teiste silmis positsioneerida.
Eesti oli vaevalt maha raputanud Nõukogude ikke (Eesti oli tõesti okupeeritud, nagu ma seda ütlesin kümneid kordi Raadio Vaba Euroopa saadetes ajavahemikus 1979-1991) ja mälestused tühjadest poelettidest olid veel värskelt meeles, kui meie juhid hakkasid pihta jutuga Lääne suunal sellest, et Eesti ei ole abivajaja, vaid abipakkuja. Kõik see tundus mulle kuidagi ebasiirana ja forsseerituna. Spin doktorite ehk PR tegelaste piipudest tõusev suits. Manööver. Moonutus.
Mis takistab meid avalikult praegu ütlemast, et oleme nii Euroopa vaestemajas kui ka tubli vedur, kes jätkab pingutusi, et sellest välja tulla? Olin Europarlamenti kandideerimas mõne aasta eest, siis kui Indrek Tarand sinna valiti, ja olin kusagil avalikult öelnud, et Eesti on materiaalses tähenduses vaene, ja et paljud me inimesed on suhtelised vaesed. Üks kampaania abijõududest — noor naine — torises mu peale. “Kas teie ei tea,” ütles tema, “et eestlased on uhked. On tabu öelda: oleme vaesed.” Saan muidugi aru tahtest säilitada eneseväärikus, aga arvasin tollal, et ta eksis, ja arvan seda ka praegu. Väljendasin siis oma tagasihoidlikus kampaanias arvamust, et “uus Euroopa” peaks nõudma uut Marshalli plaani Ida-Euroopa majanduslikult jalule upitamiseks. Nüüd aga kavatseb Euroopa Liit riigikogu nõusolekuga panna pihta 2 miljardit Eesti maksumaksjate eurot, et upitada porist välja hoopis need, kes on elanud magusat elu, tõde varjanud ja löönud varasemad eurorahad laiaks. Ardo Hanson oli ju see, kes ütles palju aastaid tagasi, et “sotsiohoolikutele” ei tohi piltlikult öeldes pudelit ulatada. Kõik see “Kreeka aitamine” siis tegelikult kuna see annab föderalistidele soodsa juhuse Euroopa režiimi tsentraliseerimise jätkamiseks forsseeritud tempoga. See siis selleks, et Eesti jäetaks lõplikult ilma viimastest meile jäänud võimuraasudest.
Heli Susi kordab ikka, et 90. aastate algus oleks olnud õige aeg nõuda ÜRO-lt ja teistelt riikidelt eristaatust Eesti Vabariigile. Eesti, Läti ja Leedu kui ainsad Euroopa riigid, kes pühiti minema Euroopa maakaardilt 1940, ja keda lääneriigid lihtsalt suuresti unustasid, eesti meelsusvangide ja pagulasbaltlaste välisvõitluslike ponnistuste kiuste. Paraku ei tulnud Arnold Rüütel selle peale, et meile sellist staatust nõuda New Yorgis, kui käis meid ÜRO liikmeks vormistamas. Võinuks olla “Balti riigid — okupatsioonist toibuvad ajutiselt erilises staatuses olevad maad”. Maad keda tuleks infrastruktuuriliselt aidata. Dekoloniseeritavad ja ülesehitatavad riigid. Kuid ei.
Ma ei usu, et Toomas Hendrik Ilves suudab oma varjust üle hüpata. Erinevalt Mart Helmest, Henn Põlluaasist, ja erinevalt Kuku Raadio Keskpäevatunni saates osalejatest, kui nad äsja eetris esinesid, ei hakka mu endine kolleeg president Ilves kunagi tunnistama, et Euroopa Liit on föderaliseerumas aina kiireneva tempoga, ja et Brüssel meid juba praegu valitseb oma äranägemise järgi. Ma ei usu, et Ilves tunnistab kunagi, et suveräänsusest loobumine Euroopa Liidu “kasuks” oli viga. Saulustest ei saa Paulust, Ilvesest ei kujune Vaclav Klaus.
President saab siiski verbaalselt ning sulesepana üht-teist me heaks teha, kui ta keskenduks peamiselt sellele, mida “avalikuks diplomaatiaks” nimetatakse. Labaselt öeldes on see väljapoole suunatud propaganda, selle mõiste kõige vähemrikutud tähenduses. Publitsistika. Strateegiline kommunikatsioon välispoliitilisel liinil ei ole viimasel ajal olnud Eesti tugevaim külg.
Muidugi olen uhke TTÜ teadlase Mart Mini üle, kes arendab suure potentsiaaliga patente. Õed Talid tekitavad minus samuti uhkust. Meil on edulugusid ja esinduslikke-andekaid inimesi. Eesti olukord tervikuna on aga palju keerulisem ja liigendatum. Alles oli mul selline nädal, kus nägin kahte noort naist eraldi päevadel ja eraldi kohtades, kes olid puruvaesed, ilma igasuguse kahtluseta. Tol samal nädal rääkisid tuttavad, et olid läinud otsima hoonet, kus nende pere oli kunagi elanud, ja mainit maja keldrist ilmus välja noor naine, kes oli kriitvalge, kõhn, ja ilmselgelt rahalistes raskustes. Mina ei usu 100% ulatuses seda klantspilti, mida paljud Eesti olukorraga tegelikult mitte tuttavad välismaalased peavad Eesti objektiivseks koondportreeks. Viimasel ajal on Läänes ilmunud nagu külluse sarvest Tallinna luksushotellides 36. tundi ööbinud ajakirjanike artikleid Eestist kui meie aja majanduslikust “imelapsest”. Minu jaoks on selles midagi ebaõiget ja koguni poolpornograafilist ka juhul, kui vastavad artiklid võivad mõjuda välisinvestoreile hästi.
Kuidas võiksid “vana Euroopa” elanikud (vastik keelend, mida ma tegelikult ei seedi) olla sellest teadlikud, et Ida Euroopa kuub on kulunud, kui meie juhid ei koputa Lääne südametunnistusele otsesõnu? Stenbocki Maja ja Kardrioru sõnum ei peaks olema “aitame lõunaeurooplasi nii, et veri ninast väljas”, vaid “märgake lõpuks ometi ka Ida-Euroopa tegelikke majandusnäitajaid. Olles juba selles süsteemis, kas ka meie ei vääri siis solidaarsuseraasugi?” Millal annavad Eesti juhid enesele aru, et Lõuna-Euroopa on Ida-Euroopa konkurent, kes sööb ära seemnevilja? Meile ei jää ju tõsises mõõtes piskutki.
Kommunikatsiooniinimesena paeluvad mind alati “infosõja” ja meie imago küsimused. Maailmas valitseb küünilisus. Lääne turistid külastavad Taimaad ja USA-Mehhiko piirist lõuna poole jäävaid asulakesi ja joovad seal kokteile. Ei tee välja vaesust ja laste prostitueerimisest nende ümber. Paljud hoopis seksivad lapsorjadega.
Presidendil on tuline õigus, kui ütleb, et põllumajandustoetusega on Euroopas midagi kardinaalselt ning koledasti tasakaalust väljas. Toomas Ilves on leidnud üles õige suuna, nüüd on vaja seda võimendada. Kui president nüüd käised ka veel üles kääriks ja läheks päriselt lahingusse meie eest… Oleme kõik ammu aru saanud presidendi sõnumist, et osa eestlastest peaksid olema teiste eestlase suhtes arvestavamad. See pole aga kõige tähtsam, see viib meid edasi vaid pisut.
Olles omal ajal Arnold Rüütli Kadriorust minema ajanud, võiks Ilves jätkata nüüd tema tööd. Seda sama USA-d, mis on Toomas Henrik Ilvest vist rohkem mõjutanud ja suureks kasvatanud kui mind, kaunistab New Yorgis üks tõrvikuga roheline leedi. Vabadussamba jalamil seisab tekst: “Too minu juurde vaesed, väsinud ja vabaduse ootel kössitavad hulgad…” Ma ei ole vasakpoolne. Ma ei ole kunagi uskunud, et riigi asi on erinevate ühiskonnakihtide vara jõuga ümber kantida. Ometi peaks Toomas Hendrik Ilves, ehk see sotsiaaldemokraat kes tema hinges nähtavasti jätkuvalt pesitseb, astuma välja vähemkindlustatud inimeste kaitseks, Lõuna-Eesti kaitseks, talumeeste ning töötleva tööstuse kaitseks. Eesti väikeettevõtja kaitseks. Kaitseks mitmes tähenduses, isegi kui Ilves ei ole majanduslik protektsionist, nagu mina olen.
Balti riikidel ei ole piisavat õhuturvet (puuduvad meie endi hävitajad), ei ole liitlaste sõdureid meie territooriumil, ei ole küllalt kineetilist kaitset ehk raskerelvastust. Need on asjad, millede nimel võimelda tuleb. Kaitse ja kaitstus.
Nüüd on kätte jõudnud Toomas Ilvese vabadusehetk. Temast on saanud üleajateenija ja “lombakas part” ehk ameerika keeli see, kes on lõpusirgel ja vaba. Suur osa sellest, mida ta söandab teha või ei viitsi teha oleneb temast enesest. Pole tal vaja käia lillelaatadel ega rajatiste avamistel, kui just ilmtingimata ei pea. Tagasivalituks saamine pole prioriteet. Ta on saanud viieks aastaks peaaegu omaks peremeheks, kui välja arvata põhiseaduse üle valvamise roll, millises valdkonnas tublid Kadrioru juristid teda ju nõustavad, ja millega tal ei ole vaja isiklikult liiga palju tegeleda.
Vaba mees kuuekümne kvalifitseeritud abilisega — selle viisaastaku jooksul võib president lasta leiba luusse kui tahab, võib ka need inimesed tööle panna ja näidata meile teist tubakat, leides eneses üles nii palju seda karisma ja sõnasepa soont, kui temas paras jagu juhtub peidus olema. President võiks teha meile kingituse ja otsida imelist sädet eneses. Kus on jäänud see üks ainus vinge ingliskeelne raamat, mida Toomas Ilves Eesti kohta oleks võinud juba praegu avaldanud olla? Ma ei pea silmas kõnedekogusid. Kaua me Ilvest ootame? Kus on see ikka veel suhteliselt armetus seisus oleva kogu Ida Euroopa eest võitleja? Ida Euroopa eripärasid ja vajadusi esiletooja, läbi halli kivi?
Kõik mäletavad, kuidas Lennart Meri elas küllaltki mugavates tingimustes Nõmmel ja talle toodi välismaiseid ajalehti. Meri kirjutas ja tegi filme. Seda enne presidendiks saamist, aga seda saab teha ka Kadrioru lossis ja presidendi talus. Selleks me Toomas Hendrik Ilvest tööle palganud oleme.
Kokkuvõtteks: võidelgu Toomas Hendrik Ilves nii kuidas vähegi oskab, st. karmilt ja tahtejõuga kõikide meie Intermarumi regiooni üleminekuperioodist tegelikult ikka veel mitte lõplikult välja tulnud ühiskondade või õigemini nende liikmete nimel. Kõik need, kelledele Moskva tünga tegi, ja kellede tegelikku situatsiooni Lääs püüab minu arust ignoreerida ja tegelikkuses alandab (ei kohtle, nagu kohelda tuleks ja võiks). Meie president võiks täiesti tõsiselt panna koos abilistega suure märkmeploki koosoleku toa seinale ja formaalselt mängida läbi projekt “Toomas Hendrik Ilves kui Ida-Euroopa president (moraalses dimensioonis) ja ebaõigluse vastu võitleja”.
Ida-Euroopa ja “endise Nõukogude Liidu” kunagised ääremaad on väga huvitav ja eriline vöönd, mis ei tundu lihtsalt olevat suuteline iseenese eest seisma. Mina loodan, et kui jõuab kätte 2016 ja keegi tühjendab Toomas Ilvesel töölaua laekaid tema eest, saame me öelda: täname Toomast, et ta leidis lõpuks eneses peidus olnud Vaclav Haveli.
