Jüri Estam: Eesti ostab Afganistanis langenute hinnaga endale aega
Ehk transaktsioonid, kui kasutada tema väljendust.
Ideaalis kulgevad tehingud sümbiootiliselt, nii et võidavad mõlemad osapooled. Õppejõud väitis, et isegi lihtsas “tere” ütlemises on midagi poliitilist. Tere sisaldab ootust “Tunnusta mind. Panen pahaks, kui sa minust välja ei tee”.
Kaalul võivad olla tähtsad asjad. Näiteks ei anta tõrksale ja mittekommunikatiivsele töökaaslasele meeleldi palgakõrgendust. Ülbitsejast kiiruseületajale määrab politsei trahvi, kui koostööaldis liikleja võib pääseda hoiatusega. Elus tasub eneselt ikka küsida: “Kuidas läks mul see mäng?”
Pärast taasiseseisvumist on Eesti põimunud mitme rahvusevahelise organisatsiooni ja koostöövõrguga (NATO nende hulgas) ja mitme rahvusvahelise kollektiivkaitse projektiga üldisemalt. NATO liikmelisus on Eesti jaoks strateegia, aga ka kohustusi toov tehing. Küsimus on olnud õige tasakaalu leidmises.
Omalt poolt lisaksin, et olen allergiline igasuguste ekspeditsioonide ja välismaiste sekkumiste suhtes, mis reaalpoliitiliselt siiski veel ei tähenda täit ukse kinnilöömist nende variantide suhtes. Ründajat tuleb reeglina vastu rünnata. Niipea, kui Al Qaida tungis USA-le kümne aasta eest kallale, andis see USA-le õiguse anda lööke Al Qaida tugipunktidele, rünnates sellele lisaks ka neid, kes soosivad Al Qaidat.
Kui purjelaevade ajastu meremehed tavatsesid öelda “üks käsi laevale ja üks käsi enesele”, on Eesti andnud ühe oma kätest liitlastele. Sellele strateegiale väikese kehvas geopoliitilises asendis riigi jaoks teist alternatiivi ilmselt pole.
Kindral Ants Laaneots nentis hiljuti, et Eesti kaitsevõimet oleks saanud efektiivsemalt arendada, kui see meil tegelikult õnnestunud on. Osalt on selles süüdi viimaste aastate majanduslikud raskused. Mahamagatud võimalustest on kahju, aga meil on võimalus tulevikus tublimad olla. See on üks põhjus, miks kaitseväelased käivad missioonidel — et võita aega.
Langenud sõdurid ja mitu vigastatud meest-naist: väikerahvale on see suur kaotus, nagu ütleb Afganistani kogemusega kolonelleitnant Riho Ühtegi. Täit rasket tõtt välja öeldes on sõdurite surmasaamine osa kokkuleppest, mis on kehtinud iidsest ajast saadik riigi ja kutseliste sõjameeste vahel. Vannet andes nõustuvad sõdurid sellega, et neid saadetakse kuhu riigil vaja on. Sellisel tehingul on eetiline õigustus, aga vaid sel juhul, kui kasutame vastutustundlikult aega, mida sõdurid oma ohvriga meile võimaldavad.
Rootsi kindral Karlis Neretnieks, kellest sai pärast erruminekut julgeolekuanalüütik, kirjutas hiljuti, et Balti riikide võime vastu pidada sõjalisele rünnakule on väga piiratud. Rootsi kindral tõstatab küsimuse NATO varustuse püsivast paigutamisest Balti riikidesse, milleta Baltikumi kaitsmine hädaolukorras raskeks osutub. On ka teisi NATO liikmesriike, kelle territooriumile on toodud selliseid strateegilisi reserve.
Paljud asjad elus ei ole kvantitatiivselt kergesti mõõdetavad, nagu näiteks usalduskapital. Ent nii nagu meile on antud võime tunda süüme- ja südametunnistuse piina, on inimesse monteerinud ka andurikene, mis, kui see hästi toimib, aitab tunnetada, kas teine isik on su usaldusväärne sõber või mitte. Eesti kaitse- ja heidutussuutlikkuse ülesehitamine kestab, kuid mida kaugemal me “lõppproduktist” ajutiselt asume, seda olulisem on Eesti maine kui asjalik ja ustav liitlane. Oleme piltlikult öeldes välja teenimas “õigust olla kaitstud”.
Rootsi tellis hiljuti USA-st mitu transpordikopterit, mis leiavad kasutamist Afganistanis — osalt Rootsi haavatute kiiremaks ja paremaks evakueerimiseks lahingutandrilt, kuid samuti ka selleks, et demonstreerida Washingtonile: seisame teiega kõrvuti! Väliselt neutraalsed, sisemiselt aga kaljukindlalt osa Läänest, tunnetavad rootslased, et Ameerikale võib jätkuvalt loota.
Samal ajal keerutavad suured mandri-Euroopa heaoluriigid irdunult ega paista päriselt teadvat, kuhu nad üldse teel on. Lääne-Euroopa suurriigid, kui Suurbritannia välja arvata, on natuke nagu Michael Jackson, kes laulis duetti Paul McCartneyga sellest, et on suur armastaja, kes ei lase rusikaid käiku. Kes teab — võib-olla isegi mitte enese ega ligimiste kaitseks?
Eesti peab aega võitma, et jõuda välja päevani, mil Balti riikide vööndi või siis “eraldusrea” heidutusvõime on muudetud liitlaste abiga tõsiseltvõetavaks.
2002. aastal manalateele läinud geopoliitika autoriteet, professor Robert Strausz-Hupé väitis, et “riik, mis ei oma küllaldast võimekust välispoliitika teostamiseks, on sõltuv teiste võimude välispoliitikast.” Strausz-Hupé toonitas sealjuures, et välispoliitika on põhiliselt julgeoleku kindlustamine.
Aga järsku suudavad isegi väikeriigid mängida edukalt suurte liivakastis, vajutades õigetele nuppudele õiges järjekorras, kindlustades oma julgeolekut sihipärase välispoliitilise tegevuse kaudu? Iisraeli, Soome ja Šveitsi puhul teame, et seda on võimalik teha.
Piljardit mängitakse selleks, et võita. Palli auku lüües saad punkte. Aga kas lõid palli sellisesse positsiooni, et järgmine löök toob samuti punkte juurde? Ja kui mitte, kas blokeerisid vähemalt vastast?
Küsimus seega: milliste norminäitajatega mõõdame me paarikümne aasta pärast Afganistanis ning teistel tandritel toodud ohvritega võidetud aja tulemuslikku kasutamist? Millised indikaatorid annavad adekvaatse vastuse küsimusele “kuidas läks mul see (kalli hinnaga) mäng?”
Meie naabrite soomlaste väljavaated oma julgeoleku tagamiseks 1945. aastal ja isegi kümme aastat hiljem ei olnud üldse head, ometi on nende piljardipartiid sellest ajast saadik oskuslikult välja kukkunud.
Järgneb.
Delfi avaldab Jüri Estami viieosalise artiklite sarja, kus ta analüüsib Eesti liitlassuhteid.
