Julgus vastutada

Iga tõsiseltvõetav religioon õpetab vastutama. Üheks sellise vastutuse osaks on kindlasti mõtlemine oma usu nime all tehtud sigadustele: moslemitele võib selleks hetkel olla usukaaslaste terroriteod, kristlastele teatud ringkondade sõjalembus või preestrite pedofiiliaskandaalid jne.

Selline kaasvastutus ei ole aktiivne pea vastu seina tagumine, küll aga tagab juba eelpool nimetatud tegude analüüs elu mitmekülgsuse nägemise ning arusaama, et religioonide positiivse mõju kõrval on alati esinenud ka nende ärakasutamist.

Üldisest vastutusest rängem on kindlasti vastutus üksikisiku tasandil. On vähe neid, kes kannavad oma süüd sümpaatse väärikusega ja salgamata. Näiteks maausuline Villu Müüripeal on alati kibeda aususega tunnistanud, et on Eestisse toonud praegu võõrliigina lokkama hakanud Sosnovski karuputke, hiljuti jooksnud mitmeseerialises filmis “Tappev usuhullus” võis näha oma käitumist hukka mõistvaid (osalt ka oma käitumise üle imestavaid) kultuste tegelasi, kuid niisuguseid näiteid ausast vastutuse kandmisest võiks palju rohkem olla. Sagedasem on konkreetse vastutuse puudumine, selle unustamine või igasuguse vastutuse vältimine.

Ehk võiks tänasele kristlusele globaalses mõttes kõige rohkem ette heita suutmatust organiseerida reaalset vastupanu rahaühiskonna ideoloogilisele laiutamisele, millega käib kaasas kirjutamata, ent paratamatu nõue kogu maailma ostetavaks-müüdavaks muutumisest.

Rahavõimu võib kirjeldada ka religioosse süsteemina, kus jumalaks on raha, suurimaks patuks (või isegi pärispatuks) vähene tarbimine, liturgiaks reklaam ning palverännakuks šoppamine. Olen kuulnud isegi inimestest, kes kassaaparaadi klõbinast orgasmi saavad — see viitab selle üliagressiivse ideoloogia taotlusetele kanaliseerida ka inimese seksuaalsus aktiivsesse tarbimisse. Mulle tundub tõesti, et kristlus kannab teatud vastutust, et pole sellele ideoloogiale piisavalt tõsiselt vastu astunud.

Loomulikult nõuab oma põhimõtete järgimine ühiskonnas julgust. Mahatma Gandhi juhitud vägivallatu vastupanu Indias, ema Teresa õdede rahulik tegutsemine sõjakolletes või Päästearmee hingestatud laul mädamunade ning jahu saju all on väliselt erinevad, ent ka mõneti sarnased näited, sest need näitavad religiooni ammendamatu jõuallikana. Tundub, et mittereligioossetest liikumistest on kõige enam vastutusele toetuvat julgust omi ideid väljendada ammutanud loodushoiu südameasjaks võtnud rohelised: alasti protestimine karusnahkade kandmise (ja karusloomade kasvatamise) vastu on päris mõjus ning julge tegevus. Samas, ka juba eakas agnostik Bertrand Russelli protestis koos üliõpilastega tuumasõjaks valmistumise vastu.

Laiematest eesmärkidest juhitud elu on aga igal juhul loovam ja viljakam kui vastutusest ja kannatustest loobunud olesklemine. Seda kindlasti ka tunnete sfääris. Näiteks suudlemine ühistest ideedest kantud protestiaktsioonil on kindlasti midagi muud kui steriilses ja ohutus korteris nahistamine.

Vastutusest kõneldes tundubki usundi või maailmavaate algeliseks või isegi sektantlikuks vormiks näib olevat selgrootu kõige kritiseerimine ja enda pidev märtri rolli asetamine, mis ühtpidi toodab must-valget maailmanägemist, teisalt tagab selle viljelejatele mugava puutumatuse. Tihti sarnaneb see mõne partei nuuksumine, kellele oma sõnutsi nii opositsioonis kui võimul olles kogu aeg liiga tehakse. Hea siiski, et Eestis on ka jõude, mis hakkavad aru saama, et sellisele pidetusele ja destruktivismile on kõrvale tõsist vastukaalu vaja.