Venemaa presidendi endine majandusnõunik Andrei Illarjonov rääkis mõni aeg tagasi Leedus välja tõiga, mida ilmselt kõik - vähemalt Venemaa naabruses elavad - inimesed on niigi märganud. Nimelt teatas ta, et Putin teeb ettevalmistusi neljandaks ilmasõjaks ja ei viitsi seda enam isegi eriti rahvusvahelise üldsuse eest varjata. Kolmandaks maailmasõjaks, nagu ajakirjandusest lugesime, peavad putinlased külma sõda.

Tõsi ta on. Seda uut sõda pole märgata sugugi vaid Krimmi annekteerimisest ning rünnakutest Ida-Ukraina vastu, mida vedavat küll „kohalikud separatistid", ent mille käekiri on paraku sedavõrd Vene väliskäitumisele omane, et tegelikult on see separatismijutt muutunud lihtsalt igapäevaseks laisaks valeks. Valeks, mida juba teatud tüdimusega justkui automaatselt korrutatakse jutu väikesele veenvusele tähelepanu pööramata.

Asi on selles, et tegelikult räägivad Venemaa plaanidest ning Neljanda maailmasõja algusest ajalooteadlikule inimesele kõigepealt Venemaal siseriiklikult toimetatavad sündmused, muutused ning suundumused. Kogu putinliku riigimasina süsteem meenutab üksüheselt Stalinit ja 1930ndate aastate lõppu, mil kogu riigi elu - loomulikult ka inimeste isiklik elu - politiseeriti.

Asi algas juba pisut varem, mil „riigistati" kunst, kirjandus ning muusika, kehtestati „õiged" ning „patriootlikud" normid ning vormid ja hakati karmilt karistama neid inimesi, kes stalinismiga klaasidena kokku kõlksuda ei soovinud või Vene ambitsioonidele suisa vastu olid.

Pärast Krimmi okupeerimist toimub Venemaa kultuuriruumis iga nädalaga järjest selgemalt sama taktika - ühel või teisel põhjusel kiidab järjest suurem number kultuuritegelasi kaasa suurvene šovinismile, käibel on kultuuriinimeste „vaenlaste nimekiri", kuhu on järjestatud vastalised ja kuhu kuuluvad nii mõnedki Eesti sõbrad ning vabamalt ja demokraatlikumalt mõtlevad kodanikud.

Nii on juhtunud lausa kurioosseid lugusid, kus rahvavaenlase staatuse on omandanud muusikud, kes muidu alati Putini viisil laulnud on, aga nüüd oma kahtleva suhtumisega Ukraina ründamisse ladviku pahameele ära teenisid. Kirjanikegi seaski pole teistmoodi, ehkki  nende hulgas kippus varemalt õuelaulikuid vähem leiduma, kui popmuusikute seas, ent seegi trend on muutumas.

Popkultuur popkultuuriks, palju tõsisem märk on Vene teaduses toimuv ning siin paistab politiseeritus eriti silma. Järjest rohkem tuleb Venemaalt teateid, kuidas kibekiiresti on hakatud vehkima uut ja parandatud ajalugu kirjutada, rääkimata kõikidest „ajaloolistest õigustest", mis Venemaal on Ukrainale, aga ka lähematele naaberriikidele. Eesti sealhulgas.

Selle aasta suvel möödub 100 aastat Esimese maailmasõja algusest ning päris õõvastav on mõelda, et üks toonane sõja osapool pole 100 aastaga oma vaateid sugugi muutnud: ikka seesama hurraapatriotism, kindel nõu mitte arvestada naaberriikidega, saati veel siis nende iseseisvuse, erinevuste või lihtsalt teistsuguste vaadetega tänasele maailmale.

Juubelisõda on teadagi päris kole perspektiiv, aga ometi on Venemaal ajalehti, mis kirjutavad täiesti avalikult, et ei Esimene ega Teina maailmasõda ei toonud kaasa kaugeltki sellist territoriaalset laienemist, mida nõuab „ajalooline õiglus". Ning see on juba täitsa paha märk.

Vootele Hansen meenutas, et sada aastat tagasi alanud Esimese maailmasõja eel oldi aastatel 1899 ja 1907 toimunud Haagi rahukonverentsidel kokku leppinud tsiviilelanike ja erapooletute riikide kodanike kohtlemises sõja ajal, laiendatud 1864. aasta Genfi konventsiooni haavatute kohtlemisest meresõjale, deklareeritud dum-dum kuulide, mürgiste ja lämmatavate gaaside ning lennumasinatelt pommitamise lubamatust ja moodustatud tülide lahendamiseks vahekohus.

Ometi ei peetud kinni ühestki kokkuleppest, et sõda „tsiviliseerida". Ning ilmselt pole mingit alust arvata, et see tänasel päeval kuidagi muudmoodi käiks. Tegelikult tundub, et maailm on muutunud veel kordades küünilisemaks.