Juku-Kalle Raid streigist: Lamada teel ja sülitada
Kogu see aasta on möödunud streikimise tähe all. Esiteks muidugi Lõuna-Euroopa riigid, ehkki ei kujuta ette, mil moel näeb välja inimeste streik, kes niigi midagi teha ei viitsi.
Kui kreeklased asetasid põndakule hordide kaupa papist oliivipuid, et Euroliidult raha välja petta, siis nüüd istuvad nad kurjalt niisama: on käärid, liimi ja paberi nurka visanud ning mossitavad. Aegajalt käiakse tänaval kaklemas, et kärbete vastu protestida. Sama asi Itaalias ja Hispaanias, viimases riigis on isegi umbes pool alla 30 aastastest inimestest töötud. Aga näe, osav inimene oskab streikida ka siis, kui midagi ei tee.
Ja meie maksame nagu lambad kogu lõbu ESM-i vahendusel kinni. Peaasi, et sooja maa inimesed, kes pole hätta sattunud mitte mõne õnnetuse tagajärjel, vaid puhtast nahaalsusest, laiskusest ja valetamisest, saaks mõnusalt edasi vedeleda ja teele sülitada justkui itaallane Ercole Bambucci Ilja Ehrenburgi raamatust „Julio Jurenito“. Bambucci ei viitsinud üldse üles tõusta, vedeles keset teed nii et voorimees mööda ei pääsenud, tatistas ning esitas oma argumente: ilm on palav, ta on pidanud täna juba kaks korda üles tõusma, ja kolmas kord tõusta on palju raskem kui voorimehel ringi sõita. Ta oli alati mõelnud, et mõni „inglise puupea“ otsib ta Via Pascudinilt üles ja annab talle tuhat liiri. Mille eest? Selle eest, et ta on Ercole, ja üleüldse, nendel puupeadel on ju raha küllalt!Ehrenburgil on juba 1920ndal aastal õnnestunud maalida maailmast pilt, mis töötab tänaseni.
Nurga taga, Jürgen Ligi aias, puud ei kasva
Ent lõunamaine eeskuju on nakatanud ka meie tömpi ja aeglast põhjamaist närvi ja lärmi on aastal 2012 tehtud rohkem kui varem. Kõigepealt õpetajad. Käisid Toompeal plakatitega vehkimas ja karjumas, kuna tahtsid palka juurde. Sealjuures täiesti ilmaasjata, kuna nende palka oli niigi lubatud tõsta. Tõsi, alles järgmisest aastast, aga ega nad üldiselt väga täpselt öelda ei osanud, kust papp kohe ja praegu võetama peaks. Või kellelt.
Nüüd arstid, ehkki – mis seal salata – peab ausalt mainima, et neil on selleks justkui suurem õigus. Keskmine kehalise kasvatuse õpetaja ei vastuta võrreldes arstiga ju tegelikult mitte millegi eest. Muuseas, eks mõned head kirjanikudki on olnud arstid – Tšehhov, Bulgakov... Johannes Vares Barbarus oli ka, aga ei lähe arvesse, kuna pole suurem asi.
Siiski on streikijatest raha ümberjagamise ihalejad justkui midagi unustanud: nimelt selle, kus see raha kasvab. Ametiühingute keskliidu suure autoga sõitev šeff Harri Taliga arvab, et kusagil nurga taga (ilmselt Jürgen Ligi aias) kasvab sihukene puu – üleni eurosid, rublasid, peesosid ja rootsi kroone täis.
Ei ole sihukest puud, seltsimees Taliga, ei ole! Mitu korda olen otsimas käinud, aga ei ole. Nii et võiks ka mõelda üleüldistele võimalustele – pole midagi parata. Või mõtiskleda ühele kildkonnale, kes palju väärtuslikku rahapaberit neelab, nimelt juba kella kolme ajal päeval töölt minemahiilivad ametnikud, kes veedavad lõviosa oma ajast kõikvõimalikes portaalides kommentaare kirjutades.
Eraettevõtete streik: kaks nädalat makse ei maksa
Tegelikult on asjalood sellised, et kolmveerand raha kogu meie paljukannatanud eelarvest moodustab raha, mis laekub eraettevõtjatelt. Ja paraku pole suur osa neistki teab mis rikkad ning rabelevad nagu sõgedad hiliste öötundideni välja. Niisiis, kui juba streikimine on kord moodi tulnud, tekib kiusatus panna toime ka eraettevõtjate streik. Ega siin polegi midagi muud vaja, kui pidada kaheks nädalaks riigimaksud kinni – lihtsalt jätta maks maksmata. Seadusega muuseas täiesti kooskõlas. Ja kõik eraettevõtjad korraga. Kui nüüd kaks nädalat üheltki eraettevõtjalt ühtegi eurosenti ei laeku, siis võib seltsimees Taligal raskeks minna küsimusega, kust ta oma palga saab. Täiesti korraldatav.
Lisaks võiks selleks ajaks lõpetada ka suitsetamise ja joomise (ülipopulaarne ühiskondlik tegevus), mis annab aktsiisidena samuti kopsaka summa eelarvesse. Ja eks ole muidki meetodeid. Nii et asja üle maksab mõtiskleda.
Streigiloo tahaks aga lõpetada ühe groteskse meenutusega, mida rääkis ühe kunagise kolleegi proua. Nimelt ütles ta kord, et oleks isegi tahtnud linna streikima minna, väljakul plakatiga vehkida, aga ei saanud, sest rongijuhid juba streikisid. Selline küllaltki haige asi: tahaks oma põhiõigusi rakendada, mis streikimisõigus ju on, aga ei saa, sest sest mingid töllid juba streigivad!
Hirmus lugu.
