Juku-Kalle Raid: Piirilepingule peaks jälle preambuli kirjutama

 (81)
Riigikogu
RiigikoguFoto: Ilmar Saabas

Piirilepingu sõlmimine Moskvas kulges kuidagi väga vildakalt. Ja ma ei räägi siin sugugi asja eeltööst, arulagedast kiirustamisest ja muust taolisest. Juba kahe osapoole, välisministrite Paeti ja Lavrovi teematõstatus tekitas vähemalt minus teatud nördimust.

Esiteks muidugi see, et ettepaneku peale sõlmida leping sedapuhku Eestis, ütles Moskva, et minge nüüd ikka. Tulete meie juurde, ei maksa kobiseda.

Eestis ei toimunud seejärel ühtegi mõttevahetust, et kas see on normaalne. Ja kui ka toimus, siis juhtus see kusagil välisministeeriumi vaibatatud kabiinis. Selle asemel, et midagigi öelda, liipasime Moskvasse, nagu kästud.

Aga edasi...

Jälgige mängu, mis tasandil üksteisega räägiti. Sel ajal kui Paet avaldas kuidagi arglikult lootust, et ehk tühistab Vene pool nüüd kiiresti Eesti piima ja kala sisseveo keelu, viibutas Lavrov (tõsi, küllaltki pehmelt) rusikat (aga siiski), et Eesti pool ei tohi takistada venelastel võimalust õppida vene keeles ja samuti ei tule kõne allagi, et Eesti pool heroiseerib natsismi. Niisiis igapäevane piiksatus kaubavahetuse kohta versus käitumis- ja poliitõpikuga vastu pead. Nagu teise klassi tatt eksamil, mitte võrdne partner võrdsega.

Sealjuures käitus Lavrov kindla alltekstiga, et kui nende punktidega jama tuleb, tuleb ka Eestil jama. Ükskõik kui mitu piirilepingut me sõlmime või loobugu me kasvõi sajast Tartu rahust.

Seotud lood:

Kaugemale vast polegi eriti mõtet minna, taipamaks, et sisuliselt see leping Venemaa stiili ei muuda. Meenutagem siinkohal kasvõi lõunanaabreid, kelle peale siiamaani käratatakse, küll sõnades, küll sanktsioonidega.

Oli siis meil selle lepinguga nii kiire?

Allkirjastamist pooldanud inimestest võis ju ühest küljest aru saada, sest poliitiliselt on normaalne, kui naaberriigid omavad piirilepingut ja piiri. Käitumisselgusele lisaks kuulub see hea tava juurde. Ent seda ikkagi juhul, kui huvid on sarnased.

Aga väga paljud poliitikas ja rahvusvahelistes suhetes pädevad tegelased olid algusest peale lepinguga kiirustamise vastu. On poliitikuid, kes saavad seda käsitleda „töövõiduna", ent laiemas pildis ei leia ikkagi ühtegi argumenti, miks sellel küllaltki pikal distantsil korraga sprinti jooksma hakata.

Ma ei usu, et Eesti pool kuidagigi kannataks, kui me seda allkirjastatud paberit riigikogus kohe ratifitseerima ei kipuks, vaid võtaks väikese mõttepausi.

Ja teiseks häirib lepingu juures täpselt sama asi, mis 2005. aastal. Nimelt Tartu rahu ja piirilepingu seos või õigemini seosetus. Seda olukorras, kus Tartu rahu on meie riigi jaoks ikka ja alati esimene dokument.

No on see siis seal või mitte? On ta olemas või ei?

Mäletan selgelt, et ligi 10 aastat tagasi mõtiskles toonane õiguskantsler sama asja üle. Toona jõudis ta järeldusele, et piirilepingus Tartu rahu mainimata jätmine annab rahvusvahelise õiguse silmis võimaluse käsitleda meiepoolset Tartu rahust loobumist juba 1940nda aastaga seoses. Teisisõnu võimaldab see tõlgendada lepingut nii, et Eesti vabariik oleks justkui ENSV loogiline järglane. Aga ilmselt ei ütleks seda täna  ükskõik kui punane eestlane.

Niisiis kirjutati vastav preambul (kus ei olnud okupeerimist otsesõnu küll märgitud), mis viitas Tartu rahule kui Eesti vabariigi alusdokumendile. Nagu praegugi, loobus Eesti pool toona Tartu rahu järgi sätestatud piiridest, mis minu arvates on igati aktsepteeritav. Kasvõi juba majanduslikel põhjustel.

Ma ei tea, kui paljud Narva taguse ala tagasinõudjad seal ka ise käinud on, ent kuna ise viibin neil aladel tihti, võin kinnitada, et selle piirkonna kordategemine teeks meid kõiki märgatavalt vaesemaks. Ja kui juba praegu kostab rahulolematute hüüdmist, siis ei maksa isegi mõelda, mida vaesuse suurenedes hüütaks... Aga ei, preambula näitas, et me ei loobu Tartu rahust. Ja see ajas Putinil kõhus keerama.

Edasine on teada, oleme uue ringiga samas kohas...

Viskasime piirilepingu allkirjastamist nähes ühe hea IRLi kolleegiga nalja, et Paet oleks võinud pookstavi paberile vedamise asemel ootamatult läbirääkimislaua taga hoopis pastaka alla neelata. Nali naljaks, ent usun tõesti: riigikogu liikmed peaksid hoolega kaaluma, kas seda dokumenti ikka sellisel kujul ratifitseerida maksab.

Parem võimalus on minna teisele ringile ning kirjutada ratifitseerimislepingu juurde uus preambul. Tartu rahu osa antud piirileppe dokumendis on praegu nii hägune, et mõeldes Eesti riigi järjepidevusele, tuleb möönda, et sellega paberiga niisama leppida ei tasu.