Juku-Kalle Raid: Kuidas kodanikud kaassüüdlaseks teha
Mäletatavasti kustus president mõni aeg tagasi enda juurde kuhugi laua taha kõikvõimalikud vabakonnad ja parteid. Arutati mingit asja, mida kohe tõlkidagi ei oska: „demokraatia olukorda“ Eestis, mis tekitab „küsimusi“, mida on vaja „lahendada“. Igatahes oli see väga raskesti tabatava sisuga nõupidamine, sest tegelikult pole ühiskonnal häda midagi, probleem on hoopis konkreetsetes inimestes.
Teen väikese meeldetuletuse: kõik see on juba olnud. Eksisteerib üks huvitav episood kirevast lähiminevikust, umbes kaheksa aasta tagusest ajast. ETVs jooksis toona saade Tegelikkuse KesKus, ajalehe KesKus ekraanisõsar. Parasjagu toimetati ühiskonnas üht põnevat asja, mille nimi oli Ühiskondliku Leppe Sihtasutus. See seltskond pidas oma kontorit kesklinnas Maakri tänaval.
Ühiskondliku leppe kohta kirjutasid juba toona entsüklopeediad, et „ühiskondlik leping on teooria oletatavast lepingust riigi kodanike vahel riigi moodustamiseks. Eeldatakse, et sellega, et nad riigi territooriumil elavad, on kõik riigi kodanikud lepinguga nõustunud. Ühiskondliku lepingu olulisemad teoreetikud olid Jean-Jacques Rousseau, Thomas Hobbes ja John Locke.“
Samas oli absoluutselt võimatu aru saada, millega tegeleb Ühiskondliku Leppe Sihtasutus. Asutus oli ise ka enda defineerimisega kurjalt hädas.
Asja mõtte jälitamine muutus ajakirjanduslikuks spordiks, sealjuures ilguti „sihtasutuse“ üle kõvasti ja minu meelest täie õigusega. Miskipärast tundus ikka, et see president Rüütli patroneeritud puhvet on loodud, et lüüa Eesti (nagu nad ise alati ütlesid) „esimeseks“ ja „teiseks“, ajada taga mingit lõhet, tekitada mäekõrgune probleem ja siis asuda seda vilkalt lahendama.
Kristina Taks kirjutas 2005. aastal Äripäevas: „Õilsa eesmärgiga loodud Ühiskondliku Leppe Sihtasutus on kui raske haige, keda vägisi elektrišokk-rahasüstidega riigieelarvest elus hoitakse.“ Selleks hetkeks oli kentsakas sihtasutus kulutanud paari aastaga oma eksistentsiks ligi 8 miljonit krooni. Otsustasime toona koos Toomas Kümmeli ja ETV kaameratega Maakri tänavale asja uurima minna, otsima niiöelda elu mõtet.
Asutuse tubades tuuseldas ringi Andra Veidemann ning Presidendile Lähedalseisev Isik. Üsna pea selgus, et sihtasutuse tegevuse mõttest on absoluutselt võimatu aru saada. Andra vadistas 20 minutit, istusime Toomasega laual, kuulasime ja kõlgutasime jalgu, aga selgitused läksid üha enam rappa.
Lõpuks palusin selguse huvides Andra Veidemanni, et kirjutagu tahvlile oma päevaplaan, äkki tuleb sealt välja, millega ta tegeleb. Veidemann kirjutaski: „7.00, äratus“. Edasi järgnes palju põnevaid asju, hommikusöök, jalutuskäik, tutvumine dokumentidega ning kella 12-13 vahelist aega kirjeldavale reale ilmus sissekanne: „Enese harimine, raamatute lugemine“. Ja nii edasi.
Sõnaga, Andra tõmbas asjale veel rohkem vee peale, kui selle peal juba niigi oli.
Nüüd sigineb vägisi mõte, et kas keegi on tõesti kella nii kõvasti tagasi keeranud, et jälle tuleb „lepitama“ asuda, kuna inimesed ühiskonnas ei „saa ise ilmselgelt hakkama“?
See on mingi absoluutne jura.
Nagu alguses öeldud, asi selles, et ühiskonna närvidel hööveldavad teatud konkreetsete inimeste konkreetsed teod, mitte mingi kollektiiv. Käib närvidele vassiv minister ja hämavad parteijuhid. See aga ei moodusta veel „ühiskonda“. Kui keegi on sigaduse toime pannud, peab ta ISE selle eest vastutama, ent praegu tundub, et erakondlik saast laotatakse justkui kogu ühiskonna põllule laiali, tehes kõik süüdlaseks. Mis on aga moraalselt ja õiguslikult täiesti väär. Üksikisiku jama ei saa ja ei tohi kaela kruttida kogu riigile.
Eesti inimesed ei ole süüdi paari riigiladvas käbisid krõbistava või linnavalitsuses sahkerdava kodaniku tegevuses. Ja nii peaks võimalikult kiiresti taipama, et kriis pole mitte ühiskonnas, vaid mingite indiviidide peas.
Palun mitte teha kaassüüdlaseks kõiki kodanikke ning jamada kriisiümarlaudadega. Muidu meil jääbki mulje, et kõik me siin maal – rongijuhist pedagoogini – oleme mingil moel pätid ning see tingib omakorda juba päris tõsise viha, kuna asi ei vasta lihtsalt tõele. Tulemuseks on: patustanud sellidel on kergem ja teistel kõigil raskem. Kas me sellist ümarlauda tahtsimegi?
(Tekst pärineb ajalehe KesKus detsembrinumbrist.)
