Juku-Kalle Raid: Keegi ei taha kohtuda nende poliitikutega

 (101)
Keskus raamatuklubi Apollos
---

Teadagi, millest igal suvel ikka jutt — riigikogujate kõrgepalgalisest ja pikast puhkusest, töövaheajast.

See on periood, mida käbedamad kodanikud üritavad ära organiseerida ning päevaplaanistada. Et mida ta need kuud teeb, kui maksumaksja talle palka maksab? Kas ta ikka valijaga kohtub? Kas ikka kuulab memmekese muret?

Tegelikult pole ma kindel, kas valijal on üldse mõtet poliitikuga kohtuda. Keskmine häma, arusaamist teesklev koogutamine, murelik pilk kellale, mõisev naeratus — aga meil on nii kiire! — ning kiire uttutõmme.

Mõni aeg tagasi vaatasin mitmete riigikogujate jutukesi kusagilt uudistesaatest, kus nad jätsid ühemõttelise mulje: tööd on sigapalju, suvi kergendust ei too, väga halb ja raske on. Kohtuma peab rahvasaadik igasuguste matsidega ju pidevalt.

No ma ei tea, võibolla ongi väga halb ja raske. Mina hakkasin hoopis mõtlema, milmoel see kohtumine valijaga välja võiks näha. Tavaliselt koorub sealt midagi ülitotrat, ohtlikult lolli või harvem ka süütult jaburat. Jah, enamasti räägitakse „kohtumisest valijaga“ siis, kui ajakirjandus poliitikute kuluhüvitiste kallale läheb ja küsib, et miks sellina vahuvein, majonees või komme kohtuda valijaga taksos.

Mina näen küll aeg-ajalt oma valitavat, näiteks Tommi Grillis. Tema on isegi täitsa mõistlik mees, temaga on küll tore kohtuda ja juttu ajada. Eks mõistlikke saadikuid, kellega jalkat vaadata ja väike õlu juua ning maailma asju arutada, on ju veel mõni. Aga enamust neist sellidest, kes meie parlamendisaalis tiksuvad, ma näha ei tahaks. Ei tea, kas nende valija tahab? Kahtlen. 

Võibolla kusagilt kaugelt on huvitav vaadata, aga hoidku selle eest, kui nad ligi hiilida peaks tahtma. Mida sa räägid sihukesega, kes isegi oma puldil nuppu üles ei leia või on võimaline taolisteks lauseteks, et sure ära? Näiteks peaminister, kellega saab võibolla kohtuda Tartus ja kes hakkab ehk rääkima tantsimisest ja ütleb: Kui on rumba, siis on rumba! Kui on tango, siis on tango! Kui on samba, siis on samba! 

Või kohtud Saaremaal kodanik Rüütliga, kes heietab Rahvaliidu raskest saatusest ja räägib: Kuivõrd nüüd on lõpplahend olemas, ma usun, et siis hakatakse reaalsemalt mõistma Rahvaliidu rolli, mida on Rahvaliit suutnud teha Eestimaa heaks ja eelkõige just Rahvaliidu tegemisi Eesti maaelu ja regionaalse arengu heaks. Rahvas tunnustab seda kindlasti ja antakse ka reaalsem hinnang.

Või, näiteks, heliseb telefon ja ootamatult nõuab sinuga kohtumist saadik Heimar Lenk, üks tugevamaid IT spetsialiste meie maakeral, kes pläriseb: Tiigrikutsu on väsinud. Temast on saanud laisk ja haige loom.

Või kui juhtud otsa sõitma Jaan Kundla kaatrile, hakkab ta sinuga viivitamatult kohtuma, soovitab rohkem pekki närida ning ütleb: Daamid ja härrad! Raha on küll!

Sellised on need kohtumised, kui tüüpiline saadik nad tõsiselt käsile võtab.

Sestap arvan mina, et igasugune kuluhüvitis kohtumiste nimel on ajast ja arust. Valijatega kohtumise eest ei tohiks poliitik kindlasti raha saada. Kui väga kohtuda tahab, maksku omast taskust. Valijale ka. Lolli juttu võib tasuta kuulata Tallinna televisioonist niigi, hoidku veel jumal selle eest, kui mõni parlamentäär sulle 15 minutit pühendada tahab. Hea küll, kui arvutada välja kliinilise seisukoha tunnihind ning sellega kaasnev ajuline kahju valijale, võib ju äri teha. Las räägib tibake, kui raha annab…

Olen seisukohal, et poliitikut ei taha keegi näha. Eriti suvel. Suvel tahetakse vaadata jalgpalli ja käia suveteatris, mitte keskenduda rahvaesindaja sogale, kes sind kusagilt metsatalust üles on otsinud. Las nad parem puhkavad ja kaovad mõneks ajaks silma alt ära, poliitikahooaja vaimne pingutus on vaja välja lõõgastuda, sest muidu jätkub sügisel sama vana haige lause.

Ega siis poliitikul üksi, kes ajakirjanduse ebaõigluse üle kurdab, halb pole! Valijal on ju samuti valulävi, millega parlamentäärid oma vaimliseid püramiide konstrueerides arvestada ei taha.
Ja just valuläve seisukohalt võin öelda, et teiega ei soovi mitte keegi kohtuda! Ausalt! See on tüütu ja nõme! Varsti tulevad niikuinii uuesti valimised, kõik hakkab otsast peale ja totruste kadalipust tuleb niigi otsida välja vähemlollid, kellele hääletamisel panustada. See on raske töö, eriti sellisele valijale, kellel on ka mõni põhitöö, mis ei ole seotud psühhiaatriaga.

Nagu kirjutas surematu Nossov oma Totu-raamatus: Lollidemaal oli lollide päevaleht ja see oli väga populaarne, kuna kõik tahtsid teada, mida lollid loevad! 

Meil algab selle jaoks sügisel Riigikogu infotund.

Aga seniks paluksin rahu ja vaikust ning ei mingeid kuluhüvitisi teile, head parlamentäärid!

P.S. Kõik ülaltsiteeritud kursiivis laused on pärit nimetatud poliitikute suust; ajalehel KesKus on neist moodustunud tänaseks juba sadade lehekülgede pikkune kogu. Pärast hea Eesti Rahva Muuseumi teaduritele uurimiseks anda.