Juku-Kalle Raid: Iga partei teeb oma hunniku papiga, mis pähe tuleb, aru ei anta kellelegi
Parteide rahastamine on korrast ära, täiesti kindel. Inimesed on sel teemal rääkides arusaadavalt järjest vihasemad, kuna suure osa jaoks on parteide rahastamine riigivargus, rääkimata veel kõikvõimalikest rahastamisskandaalidest, mis tuju nulli keeravad.
Parteituna ma nii ei arva, et parteide rahastamine tuleks põmaki ära lõpetada, kuna maailmas on küllalt vildakaid näiteid, mis juhtub poliitikas siis, kui riik parteisid enam ei rahasta. Neist lähim on ilmselt Läti, kus riikliku toetuseta jäänud parteid hakkasid otsima valimistevahelisel ajal rikkaid ettevõtjaid ja oligarhe, kes nende töö (ja valmiskampaaniad) kinni maksaks.
See päädis sellega, et teatud grupp rahakaid inimesi sai poliitika (aga ka ajakirjanduse) endale nii-öelda taskusse pista. Mis tähendas omakorda, et teatud mõttes võeti riik inimestelt ära mingi pisikese seltskonna kasuks. Võime siin ju viriseda, aga vähemalt sihukest jama Eestis juhtunud pole. Niisiis on täielik nullrahastamine suhteliselt ohtlik eksperiment, sest tekitab riigile justkui üksikud eraomanikud.
Küll aga on meie tänane parteide rahastamine kiibakas, mis kiibakas. Parteide rahastamise ümarlaual esinenud Jüri Adamsi sõnul oli 1990ndatel aastatel parteide rahastamise summaks pikka aega 20 miljonit krooni aastas. Rahastati vaid neid parteisid, kes suutsid Riigikokku pääseda ja selle eesmärgiks oli, et parteidel oleks võimalik ülal pidada kontorit ning tegeleda muu elementaarsega.
Umbes 10 aastat hiljem, 2003. aastal, tõstsid toonased valimisvõitjad Res Publica ja Reformierakond rahastamise kogusumma kolmekordseks – senise 20 miljoni asemel jagati laiali 60 miljonit. Ilmselt tingis vajaduse sellise käigu järele majasuuruste plakatite trükkimine ning erakondade utoopiliseks kasvanud võlad. Nõustun igati Jüri Adamsiga: kahjuks pole uuriv ajakirjandus taibanud, et ta on uuriv ja sellega seoses uurida, mis täpselt selle otsuse taga oli ja miks asjad niimoodi läksid.
Viis aastat hiljem, 2008. aastal tõsteti rahastamise summat veel korra – 90 miljoni kroonini. Seejärel, kui kriis koledasti kinga pigistama hakkas, summa veidi langes (võrreldes kokkuhoiuga mujal oli see langus naeruväärne). Praegu rahastatakse parteisid aastas umbes 5,5 miljoni euroga. See tähendab rohkem kui 50 000 eurot aastas per kärss Riigikogus.
Summad on suured, aga eks see ole tingitud ka reklaamihulga näotust ülepaisutamisest, mis erakondadele teatavasti hunnikute viisi võlgu kaasa toob. Ja ega reklaamikontor pole riik, need võlad tuleb varem või hiljem ikka ka kinni maksta.
Ent summa summaks: suurim probleem kogu selle jama juures on siiski rahastamise järelvalves, kuna igasugune järelvalve praktiliselt puudub. Sisuliselt ei ole jaotatava raha kasutamise eesmärgid üldse selged, see tähendab, et iga partei teeb oma hunniku papiga, mis pähe tuleb ning pole tegelikult kohustatud mitte millegi üle aru andma.
Niisiis tuleb midagi ette võtta. Parteide rahastamise ümarlaual kerkis esile idee jaotada raha võrdsemal moel ehk anda ka nendele parteidele, mis parlamendis ei tiksu. Asja mõte on selles, et raha andmine vaid Riigikogus olevatele erakondadele on tekitanud justkui suletud ringi ja ebavõrdsuse – järjest vähem tõenäoliseks muutub võimalus, et „väljastpoolt“ mõni erakond parlamenti pääseb. Kui võimukandjad pole vahetatavad, läheb asi vastuollu demokraatiaga ja muutub jamaks.
Sõltumatu kontrollorgan on samuti puudu ja see tuleb nüüd kindlasti luua. Täna ei kontrolli raha kasutamist mitte keegi (ja sama käib rahastamise kohta tervikuna - mäletame kõik kodanik Meikari juhtumit, mis on kindlasti üks kõige väiksema mastaabiga intsident).
Edasi. Olemas on ka idee vähendada parteide rahastamist 50%. Siin ei juhtuks parteide jaoks isegi ehk midagi koledat, ehkki kipun arvama, et sellisel juhul tuleks tibake muuta reklaamiseadust ja piirata sellega valimiseelse reklaami hulka. Näiteks - kui üheski telekanalis poleks partei reklaamimine lubatud, siis – uskuge mind – jääks väga suur osa riigi raha alles.
Rahastamisega seoses liigub ka päris lolle mõtteid. Üks mu vaieldamatu lemmik selles vallas on kahtlemata ettepanek, mille kohaselt riik (!) peaks tagama valimiste eel kõigile võrdse mahu reklaami ja eetriaega. Sõnaga – riik peaks selle soga kinni maksma.
Issanda loomaaed on mitmekesine, aga midagi rahastamise vallas kindlasti tuleb, lihtsalt tuleb teha.
Kõikvõimalikud ettepanekud (autorid MTÜdest väikeparteide ja ühendusteni) on põhiseaduskomisjonis olemas ja sealt saab kuhugi edasi minna. Loodetavasti mõistlikumas suunas.
