Juku-Kalle Raid: Armeenia tüdinud ilmega valimised

OSCE vaatleja Juku-Kalle Raid ütleb, et Armeenia presidendivalimised võidab kindlasti praegune president Serzh Sargsjan.

Armeenia valimine ei too suure tõenäosusega mingeid üllatusi ning presidendiks saab teiseks ametiajaks praegune riigipea Sezh Sarsjan. Inimesed on poliitikast küllaltki tüdinud ning kõige enam on kuulda arvamust, et pole mõtet ka kedagi teist valida, niikuinii midagi ei muutu.

Poliitiliselt on kõik küll täiesti rahulik – näiteks kasvõi naaberriigi Gruusiaga võrreldes – tõenäoliselt ei ole praegusel presidendil mingit mõtet ka valimisi võltsida – ta võidab oma 2/3 hääli niikuinii.
Kandidaate oli veel kuu aega tagasi 8, ent nüüdseks on neid järel 7, kuna mõni aeg tagasi kuuli saanud Paruir Hairikjan taandas oma kandatuuri.

Armeenias toimus iseseisvusreferendum 23. septembril 1991. Esimesed parlamendivalimised toimusid sama aasta oktoobris, mille võitis Levon Ter-Petrosjan, kelle Pan-Armeenia Rahvuslik liikumine sai 83 % häältest. Neil valimistel vaatlejaid ei olnud. Uued valimised toimusid 1995, mille kohta OSCE ütles, et nad olid küll vabad, aga mainiti hulgakaupa ka rikkumisi. Sellest ajast alates on Armeenias valimisi korduvalt problemaatiliseks peetud. Siiski võib nentida, et möödundkevadised parlamendivalimised, kus ma ka ise kohal olin, möödusid suuremate jamadeta, kui välja arvata umbes saja vigastatuga lõppenud intsident Vabaduse väljakul võimiupartei hiigelkoosolekul, mil plahvatas õhupallide täitmiseks kasutatud heelium. Ent protseduuriliselt möödusid valimised rahulikult.

Muidu on Armeenia aga viibinud vahelduva eduga 1998. aastast saadik väikese sõja seisukorras – muidugi on konflikti põhjuseks Mägi-Karabahhia, mil see autonoomne oblast otsustas ühineda Azerbaidžaani asemel Armeeniaga. 1991. aastast peale on Armeenia ja Azerbaidžaani suhted saanud täieliku sõja mõõtmed. Pidevat tulistamist jätkub regioonis tänaseni ning majandusele on olnud konfliktil hävitav mõju, kuna piirid on suletud nii Azerbaidžaani kui Türgiga ning seetõttu on Armeenia omalaadses „piiramisrõngas“. Gruusia -Vene sõja ajal 2008 oli Armeenia seetõttu hoopis muust maailmast ära lõigatud.

Armeenia konstitutsiooni kohaselt on riigipea president, kes valitakse 5-aastaseks perioodiks ning justnagu Eestiski saab ta riiki juhtida kahe perioodi vältel. Presidendi võimu piirati 2005. aastal.
Armeenia parlamendiks on Rahvusassamblee, kuhu kuulub 131 liiget – 90 neist valitakse proportsionaalse, 41 majoritaarse süsteemi alusel.

Armeenia parlamendis on antud hetkel 7 parteid, neist enim kohti (69) on president Serzh Sargsjani juhitud Vabariigi parteil.

Presidendivalimistele sätiti üles kokkuvõttes 8 kandidaati, keda siis paari lausega tutvustaks.

Serzh Sargsjan – tänane president (valiti 2008), kes on kindel võitja ja jääb vaid küsimuseks, kui suurelt ta teistele ära teeb. Ennutsatakse erinevalt, on pakutud kuni 72 %, ent kõigetõenäolisemalt jääb see number ehk kusagil 65 % ümber. Üldiselt võib öelda, et rahvas on Sargsjani suhtes küll tihti kriitiline, aga samas veendunud, et „kedagi paremat ka pole“. Nii võib Armeenia maleliidust presidendi kohta väita, et ta on selle matši võitnud.

Raffi Hovannisjan – opositsioonilise partei Heritage esimees ning asutaja (2002). President Petrosjani ajal oli ta vabariigi esimene välisminister (1991-93), kellele on ennustatud umbes 15 % häältest.

Hrant Bagratjan – Oli Armeenia peaminister 1993-96. Hariduselt on ta majandusteadlane, kes hiilgab pika nimekirja raamatutega. Ennustatakse alla 10 % häältest.

Enim kõneainet pakkunud kandidaat on muidugi Paruir Hairikjan, keda tulistati selle aasta 31. jaanuaril koduukse ees õlga. Igal juhul said tulistajad oma tahtmise, sest 11. veebruaril võttis Hairikjan oma kanidatuuri tagasi. Hairikjan istus nõukogude ajal ka vanglas, koguni 11 aastat, nõukogude Armeenia pagendas ta eksiili, kuna mees kuulus mitmesse riigivastasesse organisatsiooni ja andis välja poliitiliselt kahtlast ajakirja – samizdati korras. 1991. aastal kandideeris ta presidendiks ja sai Ter-Petrosjani järel 7,2 % häältega teiseks. 1998. aasta presidendivalimistel sai ta 5,4 % häältest.

Ülejäänud kandidaadid on kõik parteitud ning neid on veel 5. Erilist edu neile ennustada ei saa, nad ei mängi mingit olulist rolli.

Olgu nad siiski siin ära toodud: Arman Melikjan, kes kanideeris ka 2008. aastal ja sai 0,27% häältest ning kelle valimisslõugan on: „Ära ole vait“.

Andrias Ghukasjan on poliitika analüütik, kes hakkas 21. jaanuaril näljastreiki pidama, kuna valimised ei ole tema arust õiglased ning ausad. Ta lubas nälgida kuni praegune president end nimekirjast taandab või kuni rahvusvahelised vaatlejad on Armeeniast läinud, see tähendab, et söömata tuleb tal olla teisipäevani.

Vardan Sedrakjan, kes on kandideerinud ebaõnnestunult parlamenti ja kelle valimislause on „Jumal on kõige üle“.

Ja viimaks Aram Harutjunjan, kes oli parlamendiliige 1999. aastast ning aastast 2007 rahvusliku kaitse minister.