JUHTKIRI: Võimudieet on poliitiku õudusunenägu

 (27)
JUHTKIRI: Võimudieet on poliitiku õudusunenägu
Foto: Ilmar Saabas

Eesti väikeparteides hetkel toimuv kodusõda on märk sellest, et osasid meie poliitikutest huvitab vaid võim iga hinna eest.

See algas sotsidest. Hoolimata oma partei ühe tiiva soovidest viis alles 2009. aasta märtsis sotsiaaldemokraatide juhiks valitud Jüri Pihl sotsid Tallinnas võimukoalitsiooni, kindlustades sellega endale ja veel paarile töötuks jäänud tippdemarile soojad töökohad.

See jätkus Rahvaliiduga. Pärast mullu novembris saadud hävitavat kohalike valimiste kaotust (toetus kukkus neli aastat varasemalt 12,47 protsendilt 1,9 protsendile) käivitas partei tegevjuhtkond sotsidega ühinemise kava. Kartes, õigustatult, et iseseisva erakonnana ei õnnestu Rahvaliidul järgmise aasta parlamendivalimistel valimiskünnist ületada. Mis jätaks isegi partei esinumbrid parlamendikohtadest ilma ning sisuliselt tapaks kogu erakonna.

See kulmineerus rohelistega. Strandberglaste tiib roheliste liidritest (kes oma tausta poolest peaks olema kõige aatelisema poliitise liikumise esindajad) viis omavahelise rivaliteedi koguni selleni, et ebasobivaid otsuseid püütakse kohtu kaudu tühistada. Ebasobivatele parteikaaslastele näidatakse aga lihtsalt ust.

Me kuuleme valimiste vahelisel, aga eriti valimistele eelneval ajal palju sõnu riigist, rahvast, hoolimisest, aadetest ja aususest. Need sõnad on mitte ainult ilusad, vaid ka õiged. Rahvas, kõrgema võimu kandja demokraatias, ei anna ju enda esindamise mandaati kellele tahes. Ikka neile kõige ausamatele, parematele ja suutlikumatele.

Paraku näitab osade poliitikute äärmiselt inetu mudamaadlus, et kui rahva mandaadi kaotamine - ehk populaarsuse kahanemine - hakkab oma ninaesist ohustama, on nurka aetud poliitik kõigest valmis. Et mitte ainult võimudieedile sattuda.