JUHTKIRI: Venemaa võib meile iga hetk sõja kuulutada

 (240)
JUHTKIRI: Venemaa võib meile iga hetk sõja kuulutada
Eesti Ekspress, arhiiv

Muidugi ei kuuluta. Aga selline mulje jääb küll, kui vaadata, milliseid eelistusi Eesti valitsus riigieelarves teeb. Vaesust on kaugelt rohkem kui tahame tunnistada, omavalitsused ägavad — aga meie tõstame kaitsekulutusi.

Eesti pingutab või naba paigast, et aga kaitsekulutused NATO aluslepingus ette nähtud kahe protsendini SKP-st viia. Samal ajal võib üle Euroopa näha, et kaitsekulutusi hoitakse samal tasemel või koguni kärbitakse, nagu tänaste uudiste kohaselt on otsustanud teha näiteks põhjanaabrid soomlased.

Muidugi ei ole kaitsekulutuste kärpimine olukorras, kus Venemaa neid vähemalt paberil lähimatel aastatel jõudsalt suurendab, parim võimalik asjade käik. Kuid kõike head korraga ei saa. Kui on vaja valida inimeste ja “raua” vahel, valivad euroopalikke tavasid järgivad valitsused inimesed. Meil aga teatatakse inimestele jahedalt, et raha ei ole ja hangitakse külma rauda juurde.

Eesti käitumine oleks mõistetav, kui tegemist oleks Iisraeli, Kreeka või Türgi taolise pidevas relvakonfliktiohus oleva riigiga. Meie aga reageerime oma kaitsekulutustega mingile absurdsele ohule, mida ükski ohustsenaarium hetkel ei kinnita.

Lõunast, läänest ega põhjast meid keegi ei ründa — ju me siis pelgame ikka seda va Vene karu. Eks ta äkiline ja arvamatu ongi, aga kui vaadata Venemaa üldist retoorikat ning sealseid diskussiooniteemasid, siis ei ole pisike Eesti vähemalt hetkel küll nüüd see, kelle allaneelamisest too elukas unistaks.

Delfi pakub omalt poolt välja, et riigikogu võiks valitsuse relvastumisindu natuke vähemaks võtta. Pikemas perspektiivis on meil loomulikult vaja arvamatu ida vastu iseseisvat kaitsevõimet koguda, aga mitte olukorras, kus meie riigieelarve inimestele suunatud kulud on kinni nööritud ja kogu eelarve miinuses. Seda, kui ohtlik on äkiline liigponnistus, võiks Ansipi meeskond küsida näiteks igalt vähegi professionaalsemalt tõstjalt.