Probleemid sambaga algasid ammu enne selle ehitamist. Kas, kuhu, milline, millise tekstiga, millise looga, kes ehitab, millest, kui kiiresti... See on vaid väike valik küsimusi, millega on meil madistatud juba aastaid. Oleksime eksilikud, kui ütleksime, et Eesti avalikkus on samba üle ühel meelel. Oleksime ka ekslikud juhul, kui tunnistaksime, et keegi ei tunne rõõmu, kui sambas katkeb elekter, kukuvad liistud ja värvuvad paneelid...

Enam pole kahtlustki - võidusammast saadab needus. Kui esimeste tõrgete puhul võis arvata, et aastakümnete pärast mäletatakse vaid sammast ennast ja skandaalid on unustatud, siis enam selles nii kindel olla ei saa. Fakt, et võidusambast oleks võinud tükid mõnele inimesele pähe kukkuda, oli laupäeval traagiliselt lähedal.

Lõpuks selgus, et liistud liiguvad seoses temperatuuri vaheldumisega. See on juba häbiväärne, et kliimaga ei osatud arvestada. Isegi koolilapsed teavad seda.

Kõik, mis saab edasi, vaid pikendab seda piinlikku saagat. Enne samba 1. aastapäeva on juba kümneid skandaale, mis ei ülista sammast, vaid näitavad näpuga samba ehitusega tegelenud inimestele. Isegi kui minister Jaak Aaviksoo võtaks poliitilise vastuse ja astuks tagasi, ei tee see midagi olematuks. Nagu ka ei garanteeri, et tulevik muutuks sellest paremaks.

Mis siis edasi?

Spetsialistud uurivad ja püüavad leida mooduse, kuidas klaasist sambaga edasi minna. Aga elu näitab, et klaas on meie oludes ebakindel. Vähemalt sel moel, nagu see on meil samba ümber paigutatud. Delfi ei tea, kes võidusambale peaks betooni ümber valama või maapealse osa üldse madalamaks monteerima, aga midagi peab tegema. Sest häbi domineerib ja jõuab maailma.

Uurida on palju, ka seda, et kas, kes ja kui aktiivselt kaitseministeeriumis ikka samba vastu töötas ja kas keegi ikka ei teinud järelvalvet pooliku silmaga. Sellega peaks tegema samad inimesed, kes kunagi sammast iga hinna eest rajasid - peaminister, kaitseminister jne.

Delfi arvates pole enam kaalul poliitilised huvid ja õukonnamängud. Langevad liistud õõnestavad meie mainet nii kodu- kui välismaal. Kunstnik Jüri Arrak on öelnud, et klaasist vabadusesammas on sama õrn kui meie vabadus...