Sotsiaalvõrgustikus Facebook on oma usaldust Andrus Veerpalu vastu väljendanud kümned tuhanded inimesed. Poolehoiuavaldusi on päev läbi sadanud ka Delfi Rahva hääle rubriiki ning internetikommentaariumitesse.

Osa rahvast lihtsalt keeldub uskumast, et nende pikaaegne iidol ning üks vähestest rahvusliku uhkuse allikatest võib osutuda lihtlabaseks dopingutarvitajaks. Veerpalu sõnad “saan vanduda, et ma pole keelatud aineid tarvitanud” on nendele inimestele piisavalt veenev kinnitus. Nendest sõnadest aitab, et uskuda mehe süütust. Positiivses dopinguproovis on süüdi testimismeetod, Veerpalu tiim, käpardlikud arstid… kes iganes, aga mitte mehe enda teod.

Osa rahvast rõhutab aga, et peab Veerpalu endiselt suureks sportlaseks ka siis, kui dopinguproov on osutunud positiivseks reaalse dopingu tarvitamise tõttu. “Teised teevad ka, lihtsalt ei jää vahele” on nende seletus. “Tippspordis teisiti ei saagi”, ütlevad nad, lisades, et Veerpalu “vahelevõtmine” on lihtsalt pahatahtlike dopinguküttide operatsioon, millega taheti just nimelt Eesti kangelast mutta tallata.

Kainemad hääled — “ootame ikka kõik ametlikud otsused ja tõendid ära, enne kui otsustame“ — sumbuvad üldjuhul ülejäänute emotsioonide tulva.

On märter (Veerpalu), on usklikud (“kui oled ehtne eestlane, usud Veerpalu!”) ja ketserid (ajakirjandus ning kainemalt mõtlejad). Valikuid on kaks — oled kas meiega või meie vastu.

Veerpalu on paljude jaoks rohkem kui kunagi varem pühak, kui mitte jumal ise. Ja nagu igasuguse usklikkuse puhul, ei kaota jumal tõsiusklike jaoks oma pühadust tõenäoliselt ka siis, kui ka faktid juhtuvad ta kunagi saatanaks tunnistama.