JUHTKIRI: Ükskord tulevad pagulased ja immigrandid niikuinii

Idee panna Tallinna vangla alale elama sõjakoleduste eest põgenenud pagulased ja Eestist välja saadetavad illegaalid, kelle seas võib olla ka kriminaale, saadab välismaailmale väga selge sõnumi.

Selle sõnumi ebasõbralikule toonile loob konteksti mõistagi ajalugu, mida kirjeldavad ka Eurostati andmed. Nimelt on Eesti 27 liikmesriigi hulgas esimene: 14,5 protsenti Eesti elanikest on sündinud väljaspool ELi tänaseid liikmesriike.

Selles valguses on hirm eesti keele või kultuuri säilimise pärast mõistetav. Aga plaan tuua illegaalide väljasaatmiskeskus ja kaitset otsivate pagulaste vastuvõtukeskus Tallinna vangla territooriumile näitab esiteks Eesti riigi suhtumist ning tõenäoliselt süvendab see tõrjuvat suhtumist võõrastesse ka tavakodanike seas ja seda hoolimata sellest, et tegu on näiteks pagulasega.

Paraku pole eelkirjeldatu üksikjuhtum. Mäletatavasti lükkas Eesti riik hiljuti tagasi Afganistanis Eesti vägesid aidanud tõlk Omari asüülitaotluse. Kõik see annab kokku selge sõnumi: „Võõrad, püsige kodus!“.

Aga me ise? Ei püsi kodus ju eestlased isegi. Ei püsi kodus tänased majandusimmigrandid, kes välismaal paremat elu otsivad ega püsinud kodus ka kunagised paadipõgenikud, kes Rootsis kindlamat sadamat otsisid. Ikka ja alati on teised eestlasi vastu võtnud, olgu nad siis pagulase või majandusimmigrandi rollis. Ja täna kipume me seda unustama.

Kui vaadata Eesti seisukohti muude riikide otsuste taustal, paistame suletusega selgelt silma. Näiteks on Saksamaa avanud uksed tuhandetele pagulastele kodusõja käes kannatavast Süüriast. Rääkimata NATO riikidest, kes võtavad konfliktipiirkonnast lahkudes kaasa kohalikud, kes neile abi osutasid.

Selle kõige taustal ujub Eesti justkui vastuvoolu, pannes vanglasse ka need, kes on kodumaalt põgenenud näiteks poliitvangiks saamise hirmus. Üks mis kindel, Eestil pole pääsu immigrantidest ja pagulastest - ükskord nad tulevad niikuinii. Ja mõned on juba kohal.