JUHTKIRI: Tormi taandudes jamad ei lõpe

Pärast 2005. aasta üleujutust Pärnus üritas If kindlustus väita, et üleujutus ei ole loodusõnnetus. Avalikkus reageeris pehmelt öeldes raevukalt ning lõpuks oli ettevõtte juht sunnitud kinnitama, et hüvitatakse ka nende majapidamiste kulud, mis olid kindlustanud end loodusõnnetuste, kuid mitte üleujutuse vastu.

Lepingu viimasele leheküljele piimaga ja väikeses kirjas kirjutatud klauslid, teadagi. Aga kas meil on tänaste tormituulte valguses toonasest midagi õppida?

Tol ajal oli probleemiks see, et esiteks puudus ühtne arusaam, mis on loodusõnnetus. Nii võis väita, et veidi varem Tallinnas toimunud üleujutus polnud loodusõnnetus, sest tuul polnud selleks piisavalt tugev. Pole loodusõnnetust - pole probleemi ning seega ka põhjust kannatanule raha maksta.

Teiseks mõtles iga kindlustusandja oma lepingu tingimused ise välja ning paljudel üleujutust lepingus polnudki.

Aga aitab minevikust. Kaheksa aastat on möödunud ja üleujutuse vastu saab end täna kindlustada küll. Samas on endiselt erinevusi näiteks selles, mis on torm. RSA ja Seesami jaoks on torm tuulepuhang üle 18 meetri sekundis, Ifi jaoks algab tugev tuul 21 meetrist sekundis.

Kuigi Pärnu üleujutuse puhul oli abi avalikkuse survest kindlustajate suhtes, kehtis siis ja kehtib ka täna talupojaloogika - tuleb ikka ise asjasse süveneda ja näpuga järge ajada. Näiteks on If (pärnakatele mõeldes?) eraldi välja toonud, et kindlustus ei kehti aladel, kus toimuvad üleujutused sagedamini kui kord kümne aasta jooksul. Samas - eks tasub tervest mõistusest lähtuda ka maja mere äärde ehitades või uut katust pannes.