JUHTKIRI: Toompeal naeruvääristatakse demokraatiat
Ilmselt on iga vähegi poliitkast huvituva eestlase mällu sööbinud pildid, kuidas keskerakondlased (enne valimisi) riigieelarve vastu raevukat võitlust peavad. Vaimusilmas vahetuvad riigikogu pingid barrikaadidega ja Maarika Tuus-Laul võtab Delacroix' maalilt tuttava kuju...
Paraku ei paku igapäevaelu nii üllaid vaatepilte. Pariisi tänavatel ideaalide ja vabaduse nimel toimuva võitluse asemel on Toompeal eesmärgiks pildile saamine ning lahingu ajendiks viha.
Viimane on muidugi mõistetav, sest opositsioonierakond olemine on Eestis tõesti frustreeriv - koalitsiooni teerulliga rullitakse kõik nende toredad ideed prügikasti ning ainus viis selle eest kätte maksta on obstruktsionism ehk vaheaegade võtmine ning muudatusettepanekute tegemine.
402 muudatusettepanekut on muidugi muljetavaldav ning päevade kaupa venivad istungid samuti. Samas panevad kõik selles etenduses osalejad ennast vabatahtlikult tola rolli. Tola on aga teadupärast keegi, keda ei austa ei naabrimees ega valija. Ja kui tola mängib poliitikut või poliitika tegemist, siis torpedeerib see valijate usaldust demokraatia ja meie poliitilise süsteemi vastu.
Või ongi see sotsiaaldemokraatide eesmärk?
Obstruktsionism on demokraatias täiesti legitiimne ja lubatud vahend. Aga see on vahend, mida on mõttekas kasutada ainult eluliselt oluliste küsimuse puhul. Jah, väheneva rahvastikuga riigi seisukohast ongi lapsed ülioluline teema, aga praegune kemplus selle üle, mitu eurot toetus suureneb või mitte, pisendab obstruktsionismi kui vahendi äärmuslikkust ning muudab istungite takistamise igasügiseseks folkloorsete sugemetega (mõelgem Juku-Kalle Raidi kirjeldustele!) traditsiooniks.
