Mõlemas osas on presidendil ka õigus. Sellist teenetemärkide uputust nagu president Arnold Rüütli viimasel ametisolekuaastal, ei ole kindlasti kellelegi vaja. Omamaised poliitikud aga ei vaja teenetemärke lihtsalt selle eest, et nad poliitikud on. Teenetemärgid antakse ju siiski "Eesti riigile osutatud teenete tunnustuseks."

Pea saja autasustatu hulgas on märkimisväärselt rikkalikult kultuuritegelasi, kelle mitmes mõttes erinevaid ääri esindavad helilooja Veljo Tormis ning Eesti päritolu kirjanik Sofi Oksanen. Loomeinimeste, ajakirjanike, pedagoogide ning teadlaste tunnustamisega kinnistab Ilves enda poolt mitmel korral välja öeldud mõtet, et haridus ning kultuur on need tugipostid, millele Eesti riik tõeliselt toetub.

Teenetemärkide saajate nimekiri peegeldab Ilvese ajal ka hästi Eesti elu 21. sajandi alguses. Sõda Afganistanis paistab nii autasustatavate kaitseväelaste kui ka taastusravispetsialistide hulgast; välismaal elavate eestlaste temaatika Soome koolijuhile antavas teenetemärgis, e-Eesti aga it-valdkonna eestvedajatele antavates tasudes.

Kokkuvõttes võib öelda, et teenetemärkide saajate nimistu on väga nii president Ilvese kui ka Eesti nägu. Ainult töötud, kodutud ning nende abistamiseks tehtav vabatahtlik töö ei kajastu veel reaalsete tunnustustena.