JUHTKIRI: Tarandi teine tulemine?

Alles äsja räägiti Eestis muu hulgas kolm kuud ette ära otsustatud presidendivalimistest ja stagnatsioonist, justkui oleks Toomas Hendrik Ilvese valimine teiseks ametiajaks juba kindel. Siis osutas Edgar Savisaar, et teda ei peeta ilmaasjata geniaalseks taktikuks.

Indrek Tarandi nimetamise Keskerakonna presidendikandidaadiks otsustab juriidiliselt laupäeval kogunev Keskerakonna volikogu. Ent erakonna juhatus on juba otsuse langetanud ja selles erakonnas pole volikogul kombeks juhatuse otsuseid tagasi lükata. Tarandi kandidatuur on seega suure tõenäosusega kindel, kui ta ise lõpliku nõusoleku annab.

Savisaare otsus mängida Ilvese vastu just nimelt Tarand on fantastiline manööver. Kes tahes teine keskerakondlane peale Savisaare oleks presidendivalimistel mõjunud lolli ja/või edeva aseainena, Savisaar ise aga oleks tekitanud riigikogus nii raudse tema vastase ühisrinde, et Ilves oleks presidendivalimiste esimeses voorus lupsti ära valitud.

Pakkudes kõikidest erakonnavälistest kandidaatidest välja just nimelt Indrek Tarandi, osutas Savisaar mitte ainult suurepärast mängusilma, vaid ka psühholoogilist vaistu. Kui üldse keegi, siis just Tarand on piisavalt mässumeelne ja auahne ning teisalt omab eurovalimiste 102 000 häälega piisavalt usalduskapitali, et Keskerakonna pakkumine vastu võtta ning selle mõju üle elada.

Lisaks on Indrek Tarand omal moel samas olukorras, nagu Toomas Hendrik Ilves oli USA saatkonna memodest lekkinud informatsiooni kohaselt 2006. aasta presidendivalimiste eel. Ilves pidas siis oma kohustuseks astuda vastu „kolhoosiesimehe mentaliteediga“ Arnold Rüütlile. Tarand, kel on välisministeeriumi pikaaegse kantslerina oluline roll Ilvese praeguse, suhteliselt plekitu kuvandi sünnil ja hoidmisel, on juba tükk aega üsna kehvasti varjanud oma vastumeelsust perekond Ilvese stiili vastu. Nii et Tarandi võib kandideerima ajada lisaks tema isikuomadustele ka hulk missioonitunnet.

Nii või naa, 29. augustil tunduvad presidendivalimised mõnevõrra ootamatultki hoo sisse saavat. Olukorras, kus Ilvese valimise takistamiseks piisab kaheksast Reformierakonna, IRL-i ja sotside ridadest Tarandit toetama libisevast häälest, pole miski kindel. Tõsi, veel vähem kindel on, milline on lõpptulemus, kui valimised riigikogust valijameestele peaksid minema. Rahvaliidu kokkuvarisemine on muutnud kohalike omavalitsuste esindajate eelistused raskesti prognoositavaks.