Nimelt lubas linnapea märtsi alguses Haapsalus toimunud Keskerakonna volikogu istungil, et pensionilisa suurendatakse 1200 kroonilt 2000-ni ehk 77 eurolt 128 euroni. Hoopis omaette küsimus on aga see, kas linn peaks võtma üle riigi kohustused ja seeläbi ostma endale valimistel pensionäride hääli.

Ent sellega Tallinna lahkus ei lõpe. Omastamises kahtlustuse saanud Põhja-Tallinna linnaosavanem tellis linna raha eest 8000 kalendrit, kus peal ka tema enda pilt ja tutvustus. Teisisõnu kulutati näiteks teede või lasteaedade parandamise asemel reklaampaberile 10 800 eurot. Pensionäride ja vähekindlustatute jõulukinkideks (pesupulber ja kohv) kulus aga veel 6480 eurot.

Tallinna tasuta asjade jagamise komme ei lõppe sealgi. Lisaks tasuta sõidu puhul teenimata jäävale 14,3 miljonile eurole kulutab linn avalike suhete peale 1,5 miljonit eurot ja tasuta leviva televisiooni peale 1,9 miljonit. 

Tagajärg? Riigikogu liige Marko Mihkelson Tallinna tänavatest: „Isegi Tšetšeenia sõja ajal ei näinud ma segi pommitatud Groznõis nii auklikke tänavaid.“

Sellest kõigest võib teha kolm järeldust.

Esimene - jääme ootama küsitlusi, mille teemaks on „Mida tahad sina Tallinnalt tasuta saada?“ Üks võimalikest vastusevariantidest võiks olla „Tahaksin uut linnavalitsust. Tasuta.“. Loota ju võib.

Teine mõte, mis tasuta asjade asjade jagamist vaadates tekib, on see, et märtsi alguses allkirjastasid kahekümne viie Euroopa Liidu liikmesriigi valitsusjuhid leppe, millega võetakse kohustus hoida oma riigieelarve tasakaalus ja mitte elada tuleviku arvelt. Nii nagu riigil, oleks ka linnal vaja oma fiskaallepet, mis keelaks tuleviku najal elamise ja limiteeriks laenude võtmist, sest tundub, et lisaks rahale on ka terve mõistuse ja südametunnistusega masu ajal kehvasti.

Kolmas tähelepanek pärineb laiast maailmast. Nimelt leidis Saksamaa kohtusüsteem, et võim ei pea enda reklaamimiseks maksumaksjale nende samade maksumaksjate raha raiskama. Võtkem sakslastest õppust!