JUHTKIRI: Suurettevõtja on ka inimene, mis sellest, et võlgu või skeemitab

 (68)
JUHTKIRI: Suurettevõtja on ka inimene, mis sellest, et võlgu või skeemitab
Hendrik Osula

Rein Kilgi ja tema Pere kontserni ümber käiv madin tekitab kahetisi tundeid – ühest küljest on maksuvõlgnike kottimine õige, teisalt annab Kilk tuhandetele tööd ja maksab miljardite eest makse.

Oletame, et sa oled suurärimees. Loonud 5000 töökohta, liigutanud miljardeid, ajanud äri Venemaal ja Euroopas, Tartus ja Pärnus. Teinud head – restaureerinud mitmed lagunenud arhitektuuriväärtused ja tasunud riigile miljardite eest makse. Ja vahel ka mitte tasunud.

Oletame, et panid nendele tänastele miljarditele aluse 70-80ndatel aastatel köögivilju kasvatades ja mesilasi pidades. Ja oled nüüd avalikkuse huviorbiidis, sest su kaasmaalased ei mõista, et pankrot on äritegevuse paratamatu osa ja kohe alguses läbikukkumist kartes ei oleks mitte ealeski keegi äri hakanud ajama.

Tänases Eesti Ekspressis ütleb Rein Kilk enda kohta, et ta on viimane mohikaanlane. Ja eks tal on ka õigus – tema tänased (mõneti nooremad) ametikaaslased hoiavad madalat profiili ja suhtlevad avalikkusega parema meelega läbi pressiesindaja. Tihti tulevad nad mitte Roobaka külast, nagu soojaärimees Kristjan Rahu, vaid kuskilt kaugemalt, Skandinaaviast.

Olgu kuidas on, fakt on see, et Kilgi ettevõtteid on tabanud masu täie rauaga ja mitmed tema tegemised on lõppenud pankrotiga. Aga vähem oluline pole ka avalikkuse suhtumine. See on oluline, kuna nii väljendatakse suhtumist kogu ärimaailma suhtes. Tasapisi sildistatakse ka neid, kes oma asjadega plindris pole ning heidutatakse noori, kes alles tahavad ettevõtlusega alustada. Ärme siis võta neilt selleks julgust.

Aga tulles tagasi Kilgi juurde, nurisetakse ka selle üle, et hoolimata pankrottidest on tal suurem osa varasid alles. Ebaõnnestunud äridel lasevad „keemikud“ otsad vette ja valmis. Aga see pole peamine. Peamine on see, et ei Kilk ega keegi teine ei hakka äri ajama selleks, et firma põhja lasta. Hoopis olulisem on mängu ilu, võimalus tegutseda ja ennast teostada. No ja veidi raha teenida.

Aga vaadates, kuidas Kilk oma raha paigutab – teatrite pidamine või majade restaureerimine - ei tundu rahajanu olevat kõige olulisem. Sest päeva lõpus, olgu sul raha palju tahes, jääb suurettevõtjale vastutus sadade töötajate ees ja lubadused teistele ettevõtetele ning riigile. Aga selle eest ei kanna keegi kätel ja aitäh ka ei ütle.

Raske öelda, kas Pere kontserni raskused ka ülejäänud Kilgi „impeeriumi“ kraavi tõmbavad, aga kui see nii peaks juhtuma, tuleb see viimane mohikaanlane väärikalt pensionile saata. Või õpetajaks, nagu ta ise välja pakkus.

Ah et miks väärikalt? Sest paraku on meie väikses Eestis ettevõtjaid niigi vähe ja hoolimata nende veidrustest, kauboikapitalistlikust minevikust või olevikust, oleneb just nende makstud maksudest see, kui rikas on Eesti riik ja kui hea või halb on siin elada.