JUHTKIRI: Suuremaid mune ja karvasemaid jäneseid!?
Võtame või lihavõtted, mis on tugevama kristliku traditsiooniga riikides pikad ning mitte ainult materiaalsed, vaid ka vaimsed pühad. Eestlane aga kasutab lihavõtteid niisama olemiseks, aialapi kaevamiseks või sõpradega pidutsemiseks ning ei juurdle Kristuse elutee või kristluse olemuse üle.
Võiks ju prantslaste kombel tänavale tulla ning nõuda läikivama karvaga lihavõttejänkusid või rohkem ning suuremaid mune. Palju muudki, asjalikumat, võiks nende lihavõtete ajal nõuda. Töö ja leiva nõudmiseks oleks moraalne õigus vähemalt sajal tuhandel Eesti elanikul. Parema poliitkultuuri - või miks mitte ka kvaliteetsema ajakirjanduse - nõudmise õigus oleks kõigil 1,3 miljonil eestimaalasel.
Aga see pole kombeks. Me oleme ikka rohkem Andresed kui Pearud ja teeme tööd ning näeme vaeva, kuni tuleb tööõnnetus. Kui kirume, siis isekeskis või Delfi kommentaariumis. Mis, meeldib see justiitsministrile või mitte, kujutab endast üht olulist ventiili. Kui seda ei oleks, ei kaoks kirumine ju kuhugi, ainult Rein Langi silma alt ära. Pinna all hõõguv kibestumine on aga palju ohtlikum, kui verbaalselt välja pursatud.
Me ei hakka soovima "karvasemaid jäneseid või suuremaid mune", sest selliste asjade saavutamine käib nagu suurte kastivahedega Eestis ikka - igaühele taskukohaselt. Küll aga soovitab Delfi riiklike pühade nimekirja ülevaatamist.
Võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega on Eestis madal tootlikkus, kuid vähe pühi. Ehk - me rügame rohkem kui teised, aga tulutult. Lihavõtete lävepakul oleks hea kaaluda, kas vastupidine süsteem mitte tulusam ei ole.
Eriti pikka ning pimedasse sügisesse, aga miks mitte ka talve, oleks hea mõned vabad pühad juurde tekitada. Rahvas on kindlasti õnnelikum - seda aga võib pahaks panna ainult väga väändunud tõlgendus n-ö luterlikust töömoraalist.
