JUHTKIRI: Statistika vastu ei saa isegi esistatistik
Täna avaldatud Emori üle-eestilise uuringu tulemused on mõneti ootuspärased. Reformierakonda toetab nüüd 26 protsenti, mis on märkimisväärne langus eelmise kuu 32 protsendi juurest. Minnes tagasi augustisse, kus toetus oli suisa 39 protsenti, on kukkumine veelgi valusam.
Kuigi see kõlab tagantjärele tarkusena ning kuulub oleksoloogiana tuntud „teadusliku distsipliini“ uurimisalasse, saanuks sellist langust ilmselt ka ära hoida. Teisalt - vaadates, mida reformierakondlased ise viimastel päevadel on öelnud, tundub see teadmine ka partei tippu kohale jõudnud olevat.
Heaks näiteks on siin erakonna aseesimehe Keit Pentus-Rosimannuse intervjuu ERRile: „Ega poliitikud ja erakonnad ei ole eksimatud, vigu on tehtud, ka viimase poole aasta jooksul - eelkõige suhtlusvaldkonda kuuluvaid vigu. Peame oma tegudega tõestama, et tahetakse õppida, oleme õppimisvõimelised ja teeme kriitikast, mis ühiskonnas on olnud, omad järeldused. Kriitikat tasub üldiselt kuulda võtta.“ Ka peaministri vabandus on siinkohal märgilise tähtsusega.
Aga tegelikult pole see kõik üldse tähtis. Tähtis pole ka see, et koalitsiooni toetus oli novembris 43 ja opositsiooni toetus 48 protsenti.
Tähtis on see, et poliitikas pettunute partei liikmepileti omanike arv ei tõuseks. Tähtis on see, et inimesed, kes enam ei usalda poliittsirkust (mõelgem või riigikogu ööistungile), ei kaotaks usku Eesti riiki. Ja veel tähtsam on see, et avalikkuse usalduse taastamiseks võetaks ette ka tegelikke, mitte pelgalt kosmeetilisi samme. Sest sõnad on ju ilusad ja alguseks väga head, aga teod on need, mida avalikkus tegelikult ootab.
