JUHTKIRI: Spartak Tallinnas - sulaperioodi sümbol
Kui CSKA-ga mitte arvestada, on Spartak üks ametliku Venemaa ustavamaid klubisid, pealinna jalgpallisümbol ning võimude semu. Peale selle on tegemist superklubiga, mis oleks võinud treeningupaigaks valida mis tahes riigi ja linna.
See, et taoline klubi siiski Tallinna maandus, võib muidugi tuleneda faktist, et Viktor Levada tegi Spartaki treenerile nii soodsa pakkumise, et sellest oli võimatu keelduda. Kuid samas ei oleks Spartak näiteks 2007. aasta augustis Tallinna treenima sõitnud isegi juhul, kui leegid juba klubi kodustaadioni väravat oleks noolinud.
Kohati veel laisalt pinnale vupsavast ametlikust retoorikast hoolimata suhtub Venemaa Eestisse teisiti kui mõned aastad tagasi. Avaliku vaenulikkuse asemel on küll õpitud urinat, kuid mitte enam avalikku haukumist, puremisest rääkimata.
Samas ei ole Eestit naeruvääristav propaganda sugugi kadunud tippametnikest mõni tasand madalamalt. Endise Naši liidri juhitud noorteorganisatsiooni korraldatud Seligeri noorsoolaager hiilgas hiljuti Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese ning poliitikutest muu hulgas Mart Laari ja Tunne Kelami mõnitamisega.
Hetkel tasub Venemaasse seega suhtuda kunagiselt sealselt isevalitsejalt pärit tarkusega: "Usalda, aga kontrolli!" Suhete soojenemine on positiivne, kuid valvsuse kaotamiseks on kaugelt liiga vara.
Samas on praegune õrn sulaperiood varem jäistes suhetes hea koht mõtlemiseks, kuidas tekkinud olukorrast kasu lõigata. Reaalsemat ja ulatuslikumat, kui ühe jalgpalliklubi treeninglaager.
