Praegu ei veel teada, kui suures ulatuses populistlik Põlissoomlased suudab realiseerida oma enneolematu populaarsuse, mis vahepeal tõstis erakonna isegi populaarsusuuringute „hõbemedalile“. Viimastes uuringutes on säravad tulemused asendunud pisut tuhmimate näitajatega ning need, kes on ennustanud Põlissoomlaste liidrist Timo Soinist suisa uut peaministrit, vaikivad.

Põlissoomlaste puudused on viimastes erakondade esinumbrite debattides päris hästi välja joonistunud — emotsionaalsus ja sõnaosavus ei asenda põhjalikult koostatud programme ning laialdasi teadmisi riigi ning ühiskonna toimimise ja juhtimise eri valdkondadest. Nii ongi ratsionaalsemalt mõtlevad soomlased ilmselt oma toetuse Põlissoomlastelt teistele erakondadele „kantinud“. Lisaks on nii mõnigi hääletaja avastanud enda jaoks tõsiasja, et kogu riigis hääletada ei saa Timo Soini poolt — kelle värvikal isikul Põlissoomlaste populaarsus suuresti põhineb.

Küll aga kõneleb omamoodi protestierakonnast kujunenud Põlissoomlaste endiselt rekordiliselt kõrge populaarsus, et soomlased on aastakümneid valitsenud poliitilisest süsteemist väsinud. Oma osa on siin Soome meedial, mis on paljastanud viimase kolme aasta jooksul väsimatult seda „kokkuleppemenetlusel“ põhinevat kolme suure erakonna ringmängu, mille käigus riigipirukat on jagatud „kaks sees, üks väljas“ -kombinatsiooniga.

Kohati suisa korruptsioonihõngulised rahavood suurärimeestelt on aastakümneid kindlustanud, et kolmel suurimal erakonnal — mille võimalused võimu oma rahastajate huvides kasutada kõige suuremad on olnud — pole valimiskassa täitmisega olnud vaja vaeva näha. Kolmest suurest on Soomest saanud omamoodi eliitklubi, kuhu on olnud sisuliselt võimatu pääseda.

See ongi suurim põhjus, miks osa soomlastest on otsustanud nendel valimistel nomenklatuurile ninanipsu mängida ja hääletada autsaideri poolt. Seda, kas ja kui palju see autsaider aga reaalselt riiki valitseda suudab, näitab täna kella kümne järel selguv valimistulemus. Kui Põlissoomlased valitsusse pääsevad, pole võimatu, et järgmise nelja aasta jooksul selgub nii neile kui nende valijatele, et suuga on suurt linna märksa kergem ehitada, kui käega kärbsepesa.