JUHTKIRI: Soome poliitkevades teevad ilma Põlissoomlased

 (54)
JUHTKIRI: Soome poliitkevades teevad ilma Põlissoomlased
Scanpix

Aprilli keskel peetavatel Soome parlamendivalimistel on traditsioonilise kolme suure asemel neli suurt - peamiselt tänu skeptitsismile immigrantide, Euroopa liidu ja eurotsooni suhtes.

Sel aastal tuleb seega kevad tõesti teisiti, vähemalt Soome sise-, aga võimalik, et ka välispoliitikas.

Kui konservatiiv-populistlik erakond Põlissoomlased hakkas läinud sügisel populaarsusuuringutel toetust koguma, kiirustasid analüütikud kinnitama, et nii vara alanud tõus kevadiste valimisteni ei kanna. Läinud nädalal osutasid uuringud, et Põlissoomlased on tõusnud vaid mõne protsendipunkti kaugusele esimesel ja teisel kohal olevast paremtsentristlikust Kokoomusest ning tsentristlik-liberaalsest maaparteist Keskustast. Kolmandal kohal paiknevate sotsiaaldemokraatidega Põlissoomlased sisuliselt jagavad sama tulemust.

Eile tegid ajaloolise otsuse ka kaks Soome suurimat telekanalit, rahvusringhääling Yle ning MTV3. Kui varem on peaministrikandidaatide debatile kutsutud vaid kolme suurima partei esinumbrid, siis sel aastal tuuakse stuudiosse üks tool juurde. Põlissoomlaste liidrit Timo Soinit ei ole värskete uuringute valguses enam võimalik peaministrikandidaadina ignoreerida - väljavaade, mis vaid pool aastat tagasi tundus üsna uskumatu.

Mis on siis Põlissoomlaste edu saladus?

Kindlasti Soini enda maalähedane populism, mis rõhutab "Soome soomlastele" -mõtteviisi, kuid kannab endas siiski piisavalt poliitilist osavust, et vajaduse korral kompromissideks võimeline olla (istub ju euroskeptiline Soini praegu europarlamendiski). Põlissoomlastel on õnnestunud võtta hääli opositsioonis hambutuks osutunud sotsidelt, aga peamiselt äratada n-ö magavaid hääletajaid. Leida vanamoodsed, vorsti ja autosporti armastavad töölised ning veebis sebivad rahvuslikult meelestatud "noored vihased mehed", nagu iseloomustas pühapäeval ajaleht Helsingin Sanomat.

Siinkohal peitubki veel üks Põlissoomlaste tõusu õpetus ning hoiatus Eesti jaoks. Timo Soinile ning tema erakonnale on pannud õla alla osa soomlaste tülpimus traditsioonilisest poliitilisest ringmängust, kus kolmest suurest on ikka kaks valitsuses ja üks opositsioonis. Kui väljakujunenud poliitiline süsteem muutub juba dogmaatiliseks, saabub mingil hetkel vastureaktsioon - hoolimata sellest, kui õnnestunud senine riigivalitsemine on olnud.

Seda on hea meeles pidada ka nendel Eesti erakondadel, kes oodatava valimisvõidu sära juba ette naudivad. Pendlil on kombeks liikuda ning jalgealuse kõigutaja ei pruugi olla hoopiski ettearvatav jõud.