JUHTKIRI: Skandaal Kadrioru riidekapis
Tegelikult see polnudki nii ammu. See oli alles aastal 2006, kui Arnold Rüütel andis skeptri üle Toomas Hendrik Ilvesele, kellega koos leidis tee Kadriorgu ka praegune esimene leedi.
Nagu selgub tänasest Eesti Ekspressist, leidus isegi masu ajal raha, et tasuda Eesti (rõiva)disaineritele nende töö eest. Nii on presidendiproua riiete peale 2006. aastast alates kulutatud maksumaksja raha 70 000 euro väärtuses.
Siinkohal on paslik meenutada, et 70 000 euro eest saab väga heal järjel inimene endale kodu osta. Selleks peab huvilisel olema vähemalt 900 eurone kuupalk ning laenu tagasi maksmiseks läheb 30 aastat.
Jah, loomulikult on presidendiproual palju tööd. Abikaasat tuleb saata visiitidel, võõrustada väliskülalisi, osaleda tähtpäevadel, toetada tervislikke eluviise ning olla patrooniks olulistele ettevõtmistele. Kõikide kohustuste täitmisel tuleb adekvaatne välja näha ning selleks otstarbeks on esimesele leedile mõeldud 30 protsenti presidendi palgast. Seda 1515 eurot kuus nimetatakse esindustasuks.
Paraku on presidendi ametihüve seadus mitmeti mõistetav ja seal mainitakse ka hüvitist lähetuskulude ja muude põhjendatud kulutuste eest. Kuna need kulutused on seaduses lahti kirjutamata, ongi presidendi kantselei saanud viimased seitse aastat keskmiselt 900 euro eest kuus presidendi abikaasat ehtida ning 1515 eurone esindustasu on talle taskurahaks.
Kuna juriidiliselt on kõik korrektne, siis pole ka põhjust eelnevalt kirjeldatud käitumist muuta. Kuna me elame ühiskonnas, kus edukultus on endiselt hoomatav, on inimlikust aspektist ka täiesti mõistetav, et on raske loobuda riietest ja autost (kokku 1900 eurot kuus), mille maksumaksja kinni maksab ja elada ära vaid 1515 eurosest „palgast“. Jätkates 70 000 eurose elamispinna teemal - 2012. aastal maksis maksumaksja Ärma talu ülalpidamise eest 72 808 eurot.
Meie noore riigi presidendi institutsioon on miski, mis võiks olla püha. See võiks olla miski, mille üle ei ilguta ja millele saab alati loota. Jah. Võiks...
